Esimene sõnapilv tuleb Venemaa peaminister Vladimir Putini artiklist, mis ilmus 1. septembril 2009, Teise Maailmasõja alguse 70. aastapäeval Poola ajalehes Gazeta Wyborcza. Venekeelne originaal artiklist on avaldatud Putini kodulehel.

Teine sõnapilv esitab Venemaa välisministri Sergei Lavrovi artiklit Teise Maailmasõja aastapäevaks, mis ilmus Venemaa riiklikus ajalehes Rossiiskaja Gazeta 2. septembril 2009.

Kolmas sõnapilv aga näitab, millest rääkis Nõukogude Venemaa juht Jossif Stalin oma kõnes kompartei poliitbüroos 19. augustil 1939.

Loodan, et kõik mu blogi lugejad valdavad piisavalt vene keelt, et saada korraks pilku heites aimu, mis olid nende sõnavõttude tähtsamad teemad. Ilmseim ja tugevaim erinevus on minu meelest selles, et Lavrov ja Putin kõnelevad sõjast Euroopas, Stalini ajal aga mingit “Euroopat” poliitilises mõttes ei eksisteerinud. Olid konkreetsed suurvõimud: Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia.

Sõnapilvede tekitamisel abistas wordle.net

Libauudise tootis marginaalne liikumine ” Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid”, kelle ühe eestvedaja sõnul oli tegu abiga Venemaale NATO-vastases infosõjas. Sellest võib lähemalt lugeda Ekspressi kolleegi Raul Ranne kirjutatud loos.

Ei möödunudki aga palju aega, kui “Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid” on taas hoogsalt asunud NATO-vastasele sõjateele.

Seekord on lugu isegi põnevam: Eesti commandos olevat pihta pannud arvuti kellegi kommunist Viktor Perovi käsikirjaga, mis paljastab Eesti eriteenistuste spioonide-hüpnotisööride salajased plaanid Venemaa piiriäärsetel aladel – Slantsõ, Ivangorodi ja Kingissepa rajoonis.

“NATOsse kuuluva Eesti commandoste erirühm imbus pühadeööl kontorisse. Valvur piserdati üle uusima vahendiga X-018 , aga pärast seda viis ammugi minu poolt tagaotsitav resident Päts memorandumi NATO kurjadest plaanidest oma autos Leningradi oblastist ära, süngesse Pärnu linna,” jutustab Perov.

Vene keele valdajad saavad antud lugemisvara nautida täies pikkuses siit.

Plakat: Wikimedia Commons

Moskva lend on üpris lühike ots.

1.  Lend Tallinnast Moskvasse võtab aega ainult 1 tund 15 minutit. Lennupileti hind olevat teinekord aegsasti ostes isegi odavam kui rongipilet. Kahjuks Eesti Õhu lennuk aga iga päev ei käi. Šeremetjevo lennujaamast 30 km kaugusele linna saab kõige paremini 250 rubla maksva piletiga, istudes rongile Aeroekspress. See sõidab pool tundi. Kuid paraku on just hommikuse Tallinna lennuki saabumisel rongiplaanis kahetunnine auk. On valida, kas passida lennujaamas paar tundi niisama või maksta linna saamiseks mitmeid korda kõrgemat taksohinda, sealjuures on lisaks linna poole suunduval Leningradi maanteel pidevad ummikud.

2. Paljud valuutavahetuspunktid on Moskva kesklinnas lahti ööpäev läbi. Sealjuures väidetavalt öösel euro ja dollari kurss kukub veidi – selge ju, öösel vahetab valuutat rubladeks vaid see, kel hädasti vaja (tarvis edasi pidutseda vms), harilik inimene vahetab oma raha päeval ära. Rahvas hoiab aga oma sääste valuutas, rublasid vahetatakse vastavalt igapäevavajadustele. Muide, valuutakursi osas on praegune hetk Venemaa külastamiseks soodne: kui enne sai Eesti krooni eest umbes kaks rubla, siis praegu umbes kolm. Eriti Moskva üldiselt kõrget hinnataset arvestades on see oluline leevendus.

Linnumajakeste idüll ühel Moskva kesklinna rõdul. Asukoht paarsada meetrit Eesti saatkonnast.

3. Paljudes käidavates kohtades seisavad maksete vastuvõtmise automaadid. Nendes saab sularahaga maksta telefoniarveid, internetiarveid, palju muud. Mõned neist automaatidest võtavad ka pangakaarte vastu.

4. Vahemaad on Moskvas teadagi tohutusuured. See tähendab, et iga väiksemgi liikumine võtab parajalt aega. Ka lihtsalt ühest metroojaamast teise minek, olgugi jaamad kaardil märgitud sisuliselt samas kohas. Vähemalt veerand tundi piki eskalaatoreid sõitmist, treppidest ronimist ja trügimist. Kui on vaja liinil paar-kolm korda ümber istuda, tuleks arvestada punktist A punkti B jõudmiseks 1,5-2 tundi.

Kiš-Miš Novõi Arbatil.

5.  Üllatavalt palju on kesklinna tänavapildis Jaapani stiilis söögikohti. Katsetasin üht ketti nimega Japoša, teenindus osutus küll pigem nõukogudeaegseks, aga miso supil polnud häda midagi.  Idamaade stiilis Šeš-Beši söögikohti on ka mitmel pool. Tallinnas tuntud Šeš-Bešiga võrreldes on see nagu öö ja päev. Konkureeriv kett kannab aga nime Kiš-Miš.

6. Ühel tänaval avastasin kioski, mis kandis nime “aadressbüroo” – võimalus saada teateid Moskva linna ja oblasti elanike elukohtade kohta. Kiosk oli igatahes tol hetkel suletud, seega ei saanudki sotti, kas tõesti on internetiandmebaaside ajastul veel midagi sellist reaalselt olemas. Ja kuskohast seal andmed võetakse – kas tõesti mingist paksust raamatust, kus kõik aadressid kirjas? Isikuandmete kaitsest ei võiks selle kioski puhul aga vist piiksatadagi.

7. Moskva ajalehetoimetustes kehtib umbes sarnane, tegelikult aga isegi karmim turvakontroll kui Eestis Toompea lossis. Pääslad, metalliotsijad, dokumentide kontroll. Kommersant.ru või Moskovski Komsomoletsi toimetuses keegi niisama lihtsalt sisse-välja ei käi. Arvestades Venemaal toimunud ajakirjanike tapmiste hulka, on see tegelikult väga mõistetav.

8.  Moskva linnavalitsuse PR-tegevus tundub massiivne. Näiteks seisis Krasnaja Presnja metroojaama lähedal hiigelsuur kuulutustulp, mis oli täis rajooni (meie mõistes linnaosa) valitsuse tegevust kajastavaid klantspilte. Tänavate puhastamine, sotsiaalprobleemidega tegelemine jne jne. Juures ka linnaosa juhtide vastuvõtuajad. Juhtusin ka ühe TV kanali (vist TV Tsentr) pealt nägema, kuidas mingi Moskva linnavalitsuse keskastme nina seletas, et niisamuti, nagu Vene Föderatsiooni valitsus, on ka Moskva linnavalitsus pühendunud rahva heaolu tagamisele praeguses keerulises olukorras. Selleks olevat linnavalitsus juba kärpinud märgatavalt tegevuskulusid ning kõik ametnikud on üksmeelselt sel aastal loobunud preemiatest, nii säästetud raha läheb aga sotsiaalprogrammidesse.

9.  Putkamajandus Moskvas õitseb ja õilmitseb. Kõikvõimalikke kioske on mustmiljon ja neis müüakse kõige erinevamaid asju. Mõned näited, mis igal pool paistsid korduvat: ehted, kellad, noad, naistepesu, väikesed ikoonikesed ja portselaninglikesed. Fototarbed, kummaliste pealdistega T-särgid (näiteks “Ülejäänud on lihtsalt babad, mina aga olen boginja” või Che Burashka. Kohapeal, ülipisikeses konkus küpsetatud pirukad. Eriti suured putkamajanduse keskused on metroojaamad ja neid ümbritsevad tänavaalused tunnelid.

Arbat. Kirjus klouniriides tüüp on üks paljudest Moskva “elavatest reklaamtulpadest”.

10. Autode parkimine käib Moskvas selgelt kuidas juhtub. Veidi liialdades: seal, kus auto seisma jääb, sinna ta ka pargib. Sageli seisavad väiksematel tänavatel autod lihtsalt keset teed, isegi nii strateegilises kohas kui MIDi juures. Kuidas teised autod või jalakäijad mööda saavad – see on juba nende probleem. Kuid väidetavalt on kriisi tõttu autosid tänavatel siiski vähemaks jäänud.

PS. Veel üks kummaline tähelepanek: mitmed Moskva neiud kandsid tänaval kõndides lihtsalt aksessuaarina rõivaste küljes kohevat, pruunikarvalist või hõbedast rebasesaba. Tundub, et Eesti karusnahavastastel oleks seal oi kui palju tegemist.

Fotod Argo Ideon