Facebooki kohalike kasutajate hulka sai mõnevõrra arutatud eilses blogipostituses ja selle kommentaariumis. Pakkusin ise suurusjärguks mõni tuhat, kuid tundub, et olin liiga pessimistlik.

Londoni blogija Nick Burcher on Facebooki kasutajate hulka riigiti uurinud põhjalikumalt mõnda aega. Tema andmetel väitis Facebook ise tänavu aprillis, et Eesti, Läti ja Iraak on kolm riiki, millest on Facebookis registreeritud vaid alla 20 kasutaja.

Olles ise juba paar aastat olnud FB üks kasutajaid, tundus see number pehmelt öeldes joga. Nüüd on aga Facebook Burcheri andmeil oma statistikat uuendanud, ning tema kinnitusel näitab see Eesti aktiivsete kasutajate hulgaks 56 360.

See tundub isegi tõepärane: samas suurusjärgus on meil ju näiteks e-hääletajaid.

Burcher oma blogis ei kirjelda täpselt meetodit, kuidas kasutajate arvu riigiti mõõdetakse, ent see käib läbi FB reklaamitellimise liidese. Tundub, et tegu võib olla sama meetodiga, mida kirjeldatakse ühes teises blogis siin.

Ent omal toda meetodit proovida ei õnnestunud – võib-olla asi selles, et asun nii kõrvalises kohas kui Eesti ja meie tarvis keegi FB-sse reklaame väga ei pane. Huvitav, kas keegi USAs, Hispaanias vms asuja saaks kontrollida antud meetodi toimivust ning kas Eesti kohta näidatav number on tõesti üle 56k?

Facebooki Estonia kommuuni liikmete arv on tänase seisuga 22 865 (via Olev Vaher), mõne suurema Eestiga seotud grupi liikmete arv viie tuhande kandis. Oletades, et kõik Eesti kasutajad ei soovi Estonia networkis liikmed olla, siis 56 tuhat isegi ei tundu ülemäära suur pakkumine.

Lisandus: veel üks allikas kinnitab, et Eestis on üle 50 000 Facebooki kasutaja. See on sait checkfacebook.com, avaneval lehel on interaktiivne kaart, millel klõpsates näeb eri riikide kasutajanumbreid. Saidi andmeil on 2. juuli seisuga 60,5% Eesti näoraamatukasutajaist naised. Vanuserühmadest on Eestist FBs  suurimaiks 18-24a (ca 40% kasutajaist) ja 25-34a (ca35%).

Kui võtta aluseks Burcheri pakutud 56 360, on näoraamatus ca 7,4% Eesti internetikasutajaid ja 4,2% Eesti elanikke.

Foto:  Scott Beale / Laughing Squid Litsents: Creative Commons 2.0

See on omamoodi huvitav teema. Variante on (pea) täielikust anonüümsusest täisnime ja passipildini. Kes tahab, võib kirjutada juurde ka aadressi, telefoninumbri ja kellaaja, mil pirukas ahjust välja tuleb.

Aga on ka hulk vahepealseid võimalusi.

Tegelikult oleks põnev lugeda pädevat analüüsi, kuidas ja miks Eesti portaalide kommentaariruumis vohav anonüümsus on sellisena välja kujunenud. Paljudes veebi muudes lõikudes – sh eestikeelses netis – pole tundmatuna esinemine ju päris nii endastmõistetav. Blogimaailmas võib vestluses osaleja kohta sageli leida piisavalt teavet, isegi kui ta kõikjal oma ees- ja perekonnanime ning positsiooni ei afišeeri. Isegi täiesti juhuslikul internetikülalisel pole erilist probleemi välja uurida, kes on nt Seikatsu, Distant Signals või Petskratt. Igapäevased sotsiaalmeedia tarbijad teavad oma kontakte juba niigi.

Kasutajate privaatsusvalikuid mõjutab ka iga veebikeskkonna kujunenud tava. Näiteks Facebookis inimesed enamjaolt kasutavad oma täisnime, kuid on ka erandeid. Ilmselt soovivad mõned suhelda vaid lähima tutvusringiga ning kaalutlevad, et pole vaja end ülearu hõlpsalt leitavaks teha. Kusagilt lugesin aga mõtet, et näoraamat on „alternatiivne rahvastikuregister“. Eestis veel mitte, küll aga näiteks Kanadas, kus Facebooki registreeritud kasutajaid on ligi 29% rahvastikust, või Norras (25%) – andmed siit. Samas, FB point ongi olla tuttavate vahelise suhtluse keskkond, ning paduanonüümsena poleks seal palju peale hakata.

Isegi Twitteris leidub küllalt suur osa selgelt tuvastatavaid kasutajaid, ehkki idee poolest võib igaüks teha seal ka kümme või kakskümmend kontot. Näiteks on mul jälgitavate seas tuntud welebrity, kes kirjutab vähemalt kolme konto alt, sh on eraldi konto ka neiu iPhone’l. Telefon siis aeg-ajalt kaebab, kui aku on kuumaks läinud, või et tahaks juba olla uus-läikiv iPhone 3gs.

Veel mitmekesisemaid võimalusi pakub veebi-minaga kaasaskäiv visuaalne isikupära. Harilikult väljendub see pildikesena nime kõrval, olgu siis FB-s, Twitteris, blogikommentaarides, Flickris, YouTube kanalis jne jne.

Too avatar või ikoon võimaldab eneseväljendust kõige erinevamail viisidel, sh poliitiliste või kultuuriliste statementide esitamist. Viimasest ajast meenub Twitteri pildimärkide „roheliseks värvimise“ laine, väljendamaks toetust Iraani demokraatiale. Samuti spetsiaalsed valimisavatarid Eesti eurovalimiste kandidaatide ja nende toetajate nimede kõrval Facebookis (vähemalt IRL kasutas seda võtet), ning Michael Jacksoni pildikesed enda oma asemel, et popikuningat mälestada.

Iga suvaline pilt ikooniks/avatariks ei sobi. Tegu on ju suhteliselt väikese nelinurgaga, mil pisidetailid hägustuvad. Ideaaljuhul võib veebiidentiteedi juurde käiv foto või pilt olla spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud.

Olin tegelikult ammu mõelnud hankida endale sotsiaalveebides kasutamiseks mingi märk, mis poleks lihtsalt juhuslik valik. Aga hea mõte ei olnud üldse kerge saabuma. Paiguti oli mul kasutusel üks kena roheline leht (vt ülemist fotot, vasakul), kuna mulle too pilt ja eriti selle valgus lihtsalt väga meeldisid.

Kuid samas ei ole sel lehepildil mu olemuse või eluga eriti rohkem seost, kui et pilt oli omatehtud. Ja kuigi üritan meelsasti olla loodussõbralik, viibin enam siiski urbaanses keskkonnas.

Lõpuks siiski üks idee saabus. Suur tänu selle eest Edgar Savisaarele. Õieti sain inspiratsiooni ühest ta blogikirjutisest, milles mu tagasihoidlikku ja oma arust üpris leebet isikut austati konkreetse iseloomustusega.

Ega pistrik polekski ju kehv olla. Tõsi, tegu on poliitiliselt üpriski laetud terminiga, mida enam on pruugitud nt juhtudel, kui räägitakse Iraagi sõja käivitamise eestkõnelejaist Bushi administratsioonis.

Ent kas teadsite näiteks, et pistrikud on maailmas teadaolevalt kõige kiiremini liikuvad elusolendid? Taevast oma saagi kallale sööstes võivad nad jõuda kiiruseni 320 km/h.

Laheda veebiikooni joonistas mulle USA koomiksikunstnik Onezumi Hartstein. Aitäh! Tema kohta saab lähemalt lugeda aadressil www.onezumi.com.

Muu hulgas loob Onezumi stiilset, mõnusalt jaburat õuduskoomiksit Stupid & Insane Defenders Against Chaos, mida saab vaadata sealtsamast veebist.

Vasakul nähtav märk ise läheb peagi kasutusse nii Facebookis, Twitteris kui mujal veebides, kus mind leida on. Muide, see pildil olev pistrik tundub mulle täiesti heasüdamlik, võiks öelda lausa nunnu.

Märgin veel lõpuks, et uuendusena saab ka siinsamas blogis nüüd kommenteerida, logides selleks sisse oma Twitteri või Facebooki konto abil. Tegemist on Disqus kommentaarisüsteemiga, mille lisamine WordPressi blogile pole üldse keeruline. Veidi nuputamist nõudis Facebook Connecti seadistamine, kuid seegi osutus küllalt lihtsaks.

FB Connecti abil logimine on juba olemas nt Vimeos, Diggis ja CNNi foorumis. Arvan, et pea see Eestigi suurematesse veebikeskkondadesse ei jõua. Tõsi, selle vidina levikut piirab näoraamatu kasutajate seni tagasihoidlik hulk Eestis – pakuksin, et meid on vast mõne tuhande inimese kandis (täiendus Olev Vaheri abiga: Facebooki Estonia networkis on üle 22 000 liikme).

Täna avas USA presidendikantselei oma kanalid mitmes sotsiaalvõrgustikus: Twitter, MySpace, Facebook.

Valge Maja blogi kinnitusel on tegu osaga valitsemisreformist, mis peab muutma Ameerika riigivõimu loomingulisemaks ja läbipaistvamaks.

Pole midagi öelda. Ega tänase seisuga pole ju ammu enam vaja imeks panna, kui kedagi on sotsiaalveebides osalemas näha. Ükskõik kui tuntud või kõrge tegelasega poleks tegu. Imestada tuleb selle üle, et paljud seal ikka veel kohal ei ole.

Siiski oli näiteks FB marketingijuht Randi Zuckerberg (muide, firma ühe asutaja Mark Zuckerbergi õde) Valge Maja näoraamatu-lehekülje avamisest nii elevil, et säutsus juba tund aega enne asja ametlikku teadet: kinnitage rihmad, midagi olulist on tulemas.

Pilt president Obamast palli viskamas on aga Valge Maja kontolt Flickris. Autor nende ametlik fotograaf Pete Souza, CC litsents.