Opethi kontsert Tallinnas Rock Cafes, 23.02.2009.
Oma umbes kahetunnise seti jooksul jõudsid need omanäolised Rootsi prog-metallimehed kõlada õrnalt nagu heinamaal vilistav pajupill, müdistada seinad kõikuma käreda kitarriraginaga ning mõjuda kaeblikult nagu ema kaotanud karupojad. Lõpulooga rullisid nad rahvast üle nagu Boforsi tehase tankiroomikutel.
Usun, et pileti ostnud ei kahetse – tegu oli tõepoolest väga kõva esinemisega, ning seda mitte ainult detsibellide poolest. Opethis on sisu nii tehnilise kui loomingulise poole pealt piisavalt, ning Tallinna kontserdil päästis bänd selle ka oma valjuhäälditest kuuldavale.
Heli poolest kõlas bänd täiesti adekvaatselt. Saundid olid plaatidelt tuntud ning kui esimese minuti jooksul tunduski, nagu tahaks bassdrumm kuulaja otse vastasseinast läbi virutada, siis kohe keerati asi ka paika.
Ma pole ise olnud mingi väga tõsine Opethi fänn, sest esialgu häiris selle bändi puhul paar segavat asjaolu. Põhiline neist hulk lugusid death-metalile omase kurguhäälse vokaal-mörinaga, mis stiililt minu lemmikute hulka väga ei kuulu. Teiseks tundub Opethi lugude üldine meeleolu teinekord liiga morbiidne.
Siiski olen viimased kolm-neli aastat seda bändi üsna edukalt tarbinud ning riiulis leidub juba päris mitu plaati. Opethi progressiivroki sugemetega kompositsioonid on enamasti kokkuvõttes head, üpriski stambivabad ning põnevate arendustega. Sellesse muusikasse süvenedes võib olla kindel, et igav ei hakka. Teinekord pakutakse lausa kummalisi üllatusi, nagu viimase plaadi peal kitarri mänguaegne tasapisi häälest väljakeeramine.
Vaheldusrikkust tõendas ka Tallinna kontsert, kus pehmemad kõlad andsid pidevalt ruumi ründavale helilaviinile ning vastupidi. Mis läbivalt peaaegu ei muutunud, oli siiski muusika meeleolu. Harmooniad olid enamasti tumedakõlalised või kurvad, ning selles mõttes on näiteks Dream Theater oluliselt laiema meeleolude spektriga bänd. Opeth kõlab kas kaeblikult või siis lihtsalt karmilt ning dissonantsiderohkelt. Teinekord on see nagu rusikas silmaauku, ent mõnikord võib muutuda ka väsitavaks.
Kuid vaevalt, et Opethit tuligi vaatama eriti niisugust rahvast, kellele see nimi midagi varem ei öelnud, ning kes ootas midagi meinstriimile lähedasemat. Opeth on isegi prog-metali meinstriimist piisavalt eemal kulgev kooslus. Mitugi minutit sellest kontserdist võinuks kõlada näiteks vabalt ka Jazzkaarel, ning mõned muud Mellotroni-hõngulised minutid jällegi võinuks kuuluda sama hästi ka teisele kuulsale Rootsi bändile Flower Kings.
Publikule läks see kvaliteetselt mängitud esinemine igatahes suurepäraselt peale. Tore oli ka märgata, et kontserdikülastaja keskmine vanus oli suhteliselt tagasihoidlik: vast paari- kolmekümne aasta vahel. Seega, kui Opethile jätkub teismelistki publikut, siis on Eestis muusikal veel mingi lootus 
Üks rahvasummas minu kõrval kaasa elanud tüdruk laulis vahepeal entusiastlikult saateks – pean tunnistama, et Opethi tekstide osas olen ise küll väga võhiklik. Ka setlisti ei ole minult mõtet oodata, kuid vast oli kontserdil ka neid, kes selle une pealt kirja paneksid.
Kõige naljakam moment oli kontserdil ehk lõpu eel, kui Mikael Åkerfeldt nõudis publikult veel ühe loo eest headbanging’ut täielikus vaikuses
Ilmselt pean hakkama Opethi osas nüüd end senisest rohkem järjele aitama, ning esimesena tulebki viimane plaat Watershed uuesti üle kuulata. Bändi näeks heal meelel live’na mõni teine kordki.
Siin näeb kontserdi pilte ja arvustust Delfi keskkonnas. Ning tundub, et sealsel avapildil on ka setlist kenasti kirjas.
