Tänases Postimehe lisas A(rvamus) K(ultuur) ilmus mu usutlus Moskva ajalehe Moskovski Komsomolets ajakirjaniku Vadim Retškaloviga, kes jutustab oma kogemustest Lõuna-Osseetias mullu augustikuise “viiepäevase sõja” ajal.
(Lisandus 20. märtsil: täna ilmus see usutlus ka vene keeles.)
Retškalov ilmselt pole Eestis, eriti eestikeelse meedia tarbijatele kuigi tuntud (kui mitut Venemaa ajakirjanikku näiteks Sina oskad nimetada?). Seepärast lisan natuke tausta.
Hakkasin paar päeva peale sõja algust lugema Retškalovi blogi, mis nagu enamus Venemaa veebipäevikuist, asub mitte Blogspotis, vaid Livejournal keskkonnas. Valitses ju infopuudus. Lääne, sh Eesti meedia ei omanud sõjapiirkonda otsest ligipääsu, vaid piirdus enamasti Tbilisist saadud teabega, millele sõltumatut kinnitust leida oli keerukas. Olukord oli väga pingeline ning liialdusi leidus juba väiksemalgi analüüsil mõlema poole edastatud teabes. Vene riiklik televisioon edastas üldse ainult selget propagandat.
Kuid ometi olid Vene poolel ju konfliktipiirkonnas olemas Vene ajakirjanikud, ning seega hakkasin veebist otsima eelkõige kirjeldusi, milles korrespondendid rääkisid konkreetselt oma silmaga nähtust.
Retškalovi blogi tundus leitud allikatest üks kõige arutlevamaid ja otsekohesemaid. Lisaks on mees ka väga hea jutustaja. Minu meelest on tema ajaveebis veel mitmeid pärle, mis vääriksid kusagil eesti keelde tõlkimist ja äratrükkimist. Näiteks lugu tadžikk Mahmudist, kes Moskva luksuselamus autopesula püsti lõi, jõukaks sai ning kuidas asi lõpuks ootamatu pöörde võttis. Või lugu sellest, kuidas Tšetšeeniasse uusaasta tähistamise reportaaži tegema saadetud ajakirjanik kohtus täiesti juhuslikult värskelt ametisse saanud president Putiniga. Loed selliseid lugusid ning kui jutt lõpeb, tahaks kohe järgmist.
Seega, kui tekkis võimalus märtsi algul Moskvasse sõita, mõtlesin kohe, et tuleks Retškalov üles otsida. Õnneks oli ta samuti tol ajal Vene pealinnas kohal, ning jäi ka kohtumisega nõusse, ehkki tõstsime selle aega mitmeid kordi ringi.
Ajalehe Moskovski Komsomolets toimetus asub hiigelsuures majas, kus on ka muid lehti ning trükikoda. Õiget sissepääsu oli päris keeruline leida. Maja ühel seinal ripub aga mälestustahvel sealsamas mõrvatud MK ajakirjanik Dmitri Holodovile…
Oma kahetoalises, ent siiski väikeses, akendeta kabinetis pahvis Retškalov paksu sigaretisuitsu ja pajatas oma lugu Osseetia sõjast. Muidugi oli see lugu märksa pikem ja põhjalikum kui too osa, mis lehte jõudis. Näiteks surnukehade, nii Vene kui Gruusia sõjaväelaste omade kirjeldused ma jätsin teadlikult vahele – et lugejat säästa.
Tegelikult, kogu see sõja kirjeldus oli üldse mõnevõrra värvikam. Markeerisin küll tekstis paaris kohas mingid väljendid sõnaga “kurat”, ent sellegi tõmbas mul toimetaja sobimatuna maha. Mis teha! Postimees on kogupereleht. Kuid sõda ja vandumine pole vist iialgi lahus käinud.
Osseetia sõjaga enam-vähem lõpule jõudnud, rääkis Retškalov mulle veel paar üpris uskumatut lugu. Näiteks sellest, kuidas Vene prokuratuur Anna Politkovskaja mõrvaprotsessi käigus ohvrit laimas ja vandemeestele tutvustas muuhulgas puhtalt ilukirjanduslikku materjali raamatust, mille kangelanna on keegi ajakirjanik Alla Pollitrovskaja (vene keele oskajad vast taipavad siin sõnademängu). Nüüdseks on selle stoori kohta Retškalovil juba ka MK ajalehes kaks materjali ilmunud, need on veebis vabalt loetavad.
Kõike seda lugedes aga taipad, et Eesti on küll ka teinekord kummaliste juhtumiste maa, seda eriti poliitiliste tegelaste seikluste osas, ent Venemaal toimuvate “imedega” on meil siiski väga raske võistelda.
Konkreetselt 080808 sõja kajastamisest on juttu tänases Postimehe lisas, seda ma siin eriti ei puuduta.
Ent üks üpris kurioosne lugu leidub ajakirjanik Vadim Retškalovi arsenalis veel ja kannab nime “Särk“. No see on niisugune lugu, et tahaks hüüda: ei ole võimalik! 
Kui jutu juures pilti ei oleks, ei usuks mina ka.
