Argo Ideoni uus blogi
Kõndisin täna õhtupoolikul oma kodupoodi. Ent kui olin juba üsna lähedale jõudnud, hakkas mulle üha enam tunduma, et juuresoleval pildil on midagi totaalselt mööda.
Mõtlesin ja mõtlesin. Ragistasin ajusid, aga mitte ei löönud pähe, mis ikka täpselt valesti on. Siis aga sähvatas lambipirnike kusagil peas põlema.
No kuidas saab pildiallkirjaga nii eksida?
Kus viga näed laita, seal tule ja aita!
Valitsus otsustas tänasel istungil anda nõusoleku Eesti Telekomi aktsiate müügiks.
Foto: Argo Ideon
Mõned täiesti subjektiivsed tähelepanekud ja muljed.
1. Jaapan on lahe
Jaapan on lihtsalt nii teistmoodi. Olles käinud äsja kahes suuremas linnas Tokyos ja Osakas, tundub see mulle kõige futuristlikum ühiskond, mida olen näinud. Mitte ainult 170 meetri kõrgusel kahe torni vahel sõitvad eskalaatorid ja pea kohal vuhisevad rongid ei pane nii ütlema. See on maailm, mis on tehnoloogia vahendite abil pisiasjadeni läbi mõeldud. Alates märja vihmavarju kileümbrisse-paneku masinatest kaupluste sissepääsu juures kuni joogimüümise automaatideni, mida leidub tõepoolest igal pool.
Samal ajal võib ka kõikjal tajuda arhailiste väärtuste meelespidamist ja sajanditepikkust kultuuritausta. Kui kiirrongis toidukäru lükkav tüdruk vaguni teise otsa jõuab, pöörab ta ringi ja kummardab vagunis sõitvatele inimestele, hoolimata sellest, et keegi temalt midagi ei ostnud. Tänab tähelepanu eest. Teenindus on igal pool üliviisakas ja probleemid lahendatakse tõepoolest jooksuga.
2. Lääs ida moodi
Pealtnäha on Jaapani näol selgelt tegu Lääne kultuuriruumi lõimunud maaga. Aga sajandeid oli tegu ühe kõige isoleerituma riigiga maailmas, mis välismaailma suhtus äärmiselt skeptiliselt. Välismõjud on jõudnud kohale eri aegadel ja moodustavad niisuguse segu, mida annab imestada. Eriti nähtavad on muidugi Ameerika mõjud, mis pole ka ime: on ju USA Jaapanit pärast II Maailmasõda aastaid ka okupeerinud. TVst näeb nii pesapalli kui ameerika jalgpalli, ning meeskondade nimed on umbes sellised nagu Nagano Fighters.
Osakas leidub terve ameerikapärane poodide-baaride kvartal “Amerika-mura”. See on lääne kultuur, aga mitte „normaalne“, vaid veidi nihestatud. Tundub, et õiges suunas nihkunud, kuna Jaapani massikultuur on tänases maailmas angloameerika oma kõrval väheseid, mis suudab end laialt eksportida ning omab andunud järgijaid. Selle laiemat levikut tundub siiski takistavat eelkõige keelebarjäär.
3. Kuidas Jaapanis süüa saab?
Põhiline odav einevõimalus paistab olevat pisikesed, kümmekonna istekohaga nuudli- ja riisikohad.Neid leidus Tokyos pea igal pool, ka suuremate avenüüde kõrvaltänavais. Süsteem on selline: vaatad piltide pealt (aknalt vms) sobiva söögi, lunastad ukse kõrvalt automaadist selle tarvis pileti ja annad vastavale ametnikule leti taga, kes su portsu kokku paneb. Valida on enamasti nuudleid millegagi ja riisi millegagi, või siis mõlemat. Portsu sees on ka mingi kotletisarnane asi või kanatükid vms. Selline söömaaeg läheb maksma kusagil 40-50 Eesti krooni. Kui tahad juurde ka õlut, siis arvesta, et see maksab teist sama palju.
Ühes taolises keldripaigas tuli näiteks istuda praktiliselt köögis, kuhu oli mõned pingid lisatud. Seal askeldas siis meesterahvast kokk ja tema kaks naisabilist. Küsisin kala, aga neil leidus vaid „seafoodi“ ja sellest keerati kokku hiiglasuur kausitäis üsna teravat nuudli-, kaheksajala-, kalmaarirõngaste jne suppi. See oli vist üldse suurim kausitäis suppi, millega ma oma elus olen pidanud kokku puutuma, nii et kui lõpetatud, ma mitte ei kõndinud, vaid pigem veeresin hotelli poole.
Valikut on muidugi igasugust. On lääne tüüpi einelaid, sõin ühe lõuna mingis segastiili kohas, kus olid saadaval Belgia õlled Leffe, Duvel jne ja suur valik erinevaid Mehhiko omi, isegi Tšehhi õlu oli nimekirjas. Jaapanis olles oleks siiski olnud patt võtta midagi muud peale kohaliku (Asahi, Kirin või Sapporo). Tallinnaski võidukäiku alustanud döner kebab oli ka Tokyos mitmel pool putkadest saadaval. Nägin ka McDonald’s, Wendy’s, KFC jne kette, nii et poleks imestanud isegi Hesburgeri üle. Starbucks oli igal pool paksult rahvast täis. Tokyo hotelli hommikusöögi juurde antav kohvi oli paras lurr, aga see-eest leidus samas kõrval pisike euroopalik kohvik, kus edu valem oli küsida toodet nimega „German coffee au lait“.
4. Valjud mängumaailmad
Jaapani suurlinnade mängukeskused kujutavad endast korruste ja korruste kaupa masinaid, millest mõned on asjassepühendamatule täiesti arusaamatud. Esimesel korrusel leiduvad enamasti need, millest on hea õnne korral võimalik plüüšist karumõmm või padi kätte saada. Ülevalpool lähevad asjad keerulisemaks. Osa mänguautomaate tundusid olevat seiklusmängud, teistega sai trummi taguda või midagi muud iseäralikku toimetada. Lärm oli neis paigus enamasti kõrvulukustav. Ka kohalikud kasiinod on teistsugused kui meil. Sealsed masinad (pachinko) tegelevad lihtsalt öeldes kuulikeste auku ajamisega. Lähemalt võib lugeda Wikipediast, sest ise ma sügavuti neid masinaid ei uurinud.
Mängukirg ei jäta maha ka metroos. Minu kõrval istus näiteks üks noorhärra, kes oma väikese Playstationi pealt vaatas mingit filmi videot, samal ajal mängis ta teise käega oma telefonis keskendunult Tetrist. See kummaline vaatepilt pani muigama mitte ainult mind, vaid ka kohalikke, kes teisil pingil istusid.
5. Mündid on kasulikud asjad
Paari sajajeenise mündi eest (ca 11 Eesti krooni per münt) saab Jaapanis juba üsna palju värki ning eriti mugav on seda kõike hankida automaatidest. Kõikvõimalikud joogid ja muud on näha, hind peal, lased vastava arvu kopikaid sisse ja ongi käes. Tokyo hotellis toimis müntidega ka nt internet (100 jeeni 10 minutit, ehk siis u 33 krooni pool tundi) ning pesumasin (200 jeeni üks täis+100 jeeni kuivatamine). Kuna neid münte anti igalt poolt pidevalt tagasi, siis oli nende kasutamine väga mugav. Taoline mündiringlus on omaette huvitav nähtus, arvestades, et jaapanlasi pole just vähe ja seega võiks ju automaadi asemel olla ka lett ning töötaja, kes selle 150jeenise teepudeli sulle müüb. Ent efektiivsem on kindlasti automaatidega toimetada. Inimestele on ju põnevamaidki väljakutseid.
6. Metroo ja rong
Müntidega sai kenasti toime ka metroos. Tokyo metroopilet maksab enamasti kas 160 või 190 jeeni, sõltuvalt sõidusihist. Väravate juures on mitmeid erinevaid masinaid, aga pole mõtet end segadusse lasta ajada. Kõigepealt vaatad pea kohalt tabelist oma jaama kohta sõiduhinna (ingliskeelne variant on täiesti olemas). Siis leiad automaatide hulgast selle, kus on nähe ekraanil kastikesed numbritega 160, 190 jne. Lased sinna vastava summa münte sisse ja puudutad ekraanil vastava numbriga kasti. Võib kasutada ka 1000jeenist paberraha, sest masin loeb kenasti sulle vahetusraha tagasi. Selle piletiga saad läbi värava, ning hoia pilet kindlasti alles, seda läheb sul jälle vaja kui oma lõppjaamas väljud. Kui ostsid aga algul liig odava pileti, siis on väljumisväravate juures masinad nimega „Fare adjustment“ ning saad juurde maksta.
Tokyo metroo on muidugi suur, kuid loogiline ja siltidega piisavalt arusaadavaks tehtud. Metroo on ka kaasaegne ja puhas. Enamasti pole ka liinide vahetamisel vaja liiga pikalt jalgsi marssida, kuid reisikohvriga liikudes tuleb siiski aegajalt üpris ebamugavaid treppe ületaada, sest eskalaatoreid pole kaugletki igale poole ehitatud. Kuid võrreldes nt Moskva metroos igal hetkel ületada tulevate vahemaade ja tunglemisega paistavad ebamugavused Tokyos täiesti olematud. Metrooga liiklemine seega eriti probleeme ei valmista, aga mis teeb rahakotis suuremat laastamistööd, on muidugi rong. Tokyo-Osaka ots Nozomi Shikanseniga maksab ca 14 000 jeeni, ehk ligi 1600 krooni. Kohale jõuab see eest alla 3 tunni, bussiga võtaks sama reis Lonely Planeti järgi terve öö. Eks tuleb oma trippi kavandades lihtsalt läbi mõelda, kas see rongisõidu kulutus on reisieelarvepärane.
Osaka metroo on Tokyo omaga võrreldes kallim, tüüpiline pilet maksis seal 230 jeeni.
7. Mõõtmatu Tokyo
Jaapani pealinn on koht, mille uurimiseks oleks vaja oluliselt rohkem päevi kui mina olin suutnud endale planeerida. Neli täisööpäeva jäi ilmselgelt liiga väheks, sest üle kahe piirkonnaga tutvumise polegi mõtet päevas ette võtta. Siis muutub asi lihtsalt vormi täiteks läbijooksmiseks, mille kohta võid ju pärast kusagil näidata, et „ma olen siin olnud“, aga sellega asi ka piirdub.
Neljast päevast kaks tegelikult kulus ühele piirkonnale: Akihabara. Seal võttis pildi silme ees juba nii kirjuks, et ei osanud mõelda edasi ega tagasi. Akihabara arvutijuppide poode ma jäängi taga nutma, sest Eestis on sarnane äri vist üldse välja suremas. Kuna ei olnud eelnevat ettekujutust, mis pilt seal avaneb, ega ka kindlat plaani midagi muretseda, siis jäigi kogu see toredus minust Jaapanisse maha.
Lisaks elektroonikale leidub Akihabaras ka nõrkemiseni mänge, filme, heliplaate, videomängusaale, mangasid jne kõike seda Jaapani kaasaegset toodangut, mil ainsana maailmas tundub olevat jaksu heita kinnas Ameerika massikultuurile. Mangasid sirvida tüüpilises poes aga ei saa – kõik nad on kilepakis või nööridega kinni köidetud. Kui tahad mõne näite koju tuua, siis pead olema kas fanatt, kes nende nimesid peast teab, või valima lihtsalt kaanepildi järgi. Moehuvilised ei pääse külastamast Harajuku metroojaama juures asuvat suhteliselt kitsast kaubatänavat, mis on lihtsalt pungil täis kõikvõimalikke rõiva- ja moevidinastiile, hiphopist pungi ja gootikani – ning rahvast on seal sama tihedalt nagu Eestis laulupeo rongkäigus.
Tokyo ja Osaka sobivad kindlasti puhkuseks minusugusele veendunud linnainimesele, kes soovib veidi näha Tallinnaga võrreldes hoopis urbaansemat keskkonda. Muidugi on olemas ka hoopis teistsugune, roheline ja pastoraalsete looduspiltide Jaapan, aga neid ma seekord eriti ei otsinud.
8. Üllatavad veidrused
Mingid asjad Jaapanis on lihtsalt nii kõvasti harjunuga võrreldes teistmoodi, et lausa suu jääb lahti. Paljud ilmselt on kuulnud nendest tualetipottidest, mis on lisaks veetõmbamisele varustatud veel hulga erinevate nuppudega, mis erineval otstarbel veejugasid välja paiskavad. Parim uudis eurooplasele on ilmselt see, et neid nuppe võib lihtsalt rahulikult ignoorida, ning pruukida vaid seda kõige tuntumat. Kuid see nupurägastik vist ei üllata enam väga kedagi.
Jaapani eriskummalised telemängud köidavad pilku isegi siis, kui sa midagi jutust aru ei saa. Ühel õhtul jälgisin TVst mängu, kus põhiline aur läks sellele, et osalevad tüdrukud hirmust kiljuma panna. Selleks oli puukasti pandud madu, mida neiud pidid läbi augu katsuma, või siis jällegi oli mingist kahtlasest ollusest valmistatud sushi. Kui üks miniseelikus beib oli toitu maitsnud ja paar koledat näoilmet teinud, hakkas saate keskealisest meesterahvast juht teda selle eest hariliku toasussiga vastu pead taguma. Seejärel asus saatejuht isuga sedasama kahtlast sushit manustama, samas justkui kogemata muudkui toidutükke tüdrukute suunas suust välja läkastades, nii et nood vastikusest taas kiljuma lõid ja ringiratast mööda stuudiot ringi jooksid, üksteisega kokku põrgates. Selline lõbus, perekeskne meelelahutus siis.
9. Jaapan ei ole kallis
Seda muidugi sobivas võrdluses. Jaapan on kindlasti palju kallim koht kohapeal olemiseks, kui näiteks Hiina või Vietnam. Aga Lääne-Euroopas reisimisega võrdluse kannatab Jaapan päris hästi välja. Ja isegi Eestiga. Lõuna ajal umbes 45 krooni eest kahest roast koosnevat lihtsat, aga maitsvat toitu süüa tahaks ka Tallinnas. Üks kallimaid lõbusid tundus olevat süüa sushit, aga see pole ka Tallinnas kusagil odav. Ja kui hinnad näisidki Eestist veidi kõrgemad, siis valik näis alati sada korda suurem.
10. Jaapanisse saab lihtsalt
See polegi eriti palju keerulisem kui Tallinnast Tartusse sõita. Tuleb vaid kaasa võtta pass, viisat Eesti kodanikul vaja ei ole. Tallinnast saab lennukiga Helsingisse, ning sealt suurema lennukiga edasi näiteks Tokyosse või Osakasse. Lend kestab küll ligi 10 tundi, aga otsemat teed, kui Helsingi kaudu minna, eestlastel Aasiasse ilmselt pole. Käidud sai puhkuse ajast ja omaenda kulul. Igatahes ei kahetse minekut ning pigem läheks kunagi tagasi – kasvõi ainult selleks, et Tokyole natuke põhjalikum tiir peale teha.
Fotod Argo Ideon. Klõpsa piltidele suuremalt vaatamiseks.
Tekkis mõte visualiseerida aktuaalseid poliitilisi tekste.
Esimene sõnapilv tuleb Venemaa peaminister Vladimir Putini artiklist, mis ilmus 1. septembril 2009, Teise Maailmasõja alguse 70. aastapäeval Poola ajalehes Gazeta Wyborcza. Venekeelne originaal artiklist on avaldatud Putini kodulehel.
Teine sõnapilv esitab Venemaa välisministri Sergei Lavrovi artiklit Teise Maailmasõja aastapäevaks, mis ilmus Venemaa riiklikus ajalehes Rossiiskaja Gazeta 2. septembril 2009.
Kolmas sõnapilv aga näitab, millest rääkis Nõukogude Venemaa juht Jossif Stalin oma kõnes kompartei poliitbüroos 19. augustil 1939.
Loodan, et kõik mu blogi lugejad valdavad piisavalt vene keelt, et saada korraks pilku heites aimu, mis olid nende sõnavõttude tähtsamad teemad. Ilmseim ja tugevaim erinevus on minu meelest selles, et Lavrov ja Putin kõnelevad sõjast Euroopas, Stalini ajal aga mingit “Euroopat” poliitilises mõttes ei eksisteerinud. Olid konkreetsed suurvõimud: Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia.
Sõnapilvede tekitamisel abistas wordle.net
Kirjutasin Postimehes lühikese ülevaate ühest Venemaa lehes Komsomolskaja Pravda ilmunud vestlusringist, kus osalesid Vene majandusteadlane Mihhail Deljagin, Eestis piisavalt hästi tuntud Komsomolskaja Pravda ajakirjanik Galina Sapožnikova ja veel üks KP ajakirjanik, Jevgeni Tšernõhh.
Tegemist on materjaliga, mille algselt sõnastatud eesmärk näis olevat ülevaade Balti riikide majandusprobleemidest. Deljagin on hiljuti külastanud Eestit, Sapožnikova on aga Eestiga olnud lähemalt seotud pikka aega.
Seega võinuks kujuneda ju normaalne, mis siis, et ilmselt kriitiline ja eelkõige Vene-keskseid vaatenurki kajastav diskussioon.
Kuid võta näpust. Peab ütlema, et pärast suhteliselt mahuka teksti läbilugemist olin päris jahmunud, ning alustasin taas otsast, veendumaks, et näen õiesti. Ning olles 17 aastat ajakirjanik olnud, on mind suhteliselt raske millegagi üllatada.
Ega polekski olnud põhjust seda juttu eriti tähtsustada või isegi refereerida, sest Eesti kohta on jaburdusi Vene meedias piisavalt ilmunud. Üks ette või taha ei mängi olulist rolli – vaatamata isegi sellele, et Deljagini-vestlusringi näol on tegu tõesti ühe eriliselt “särava” eksemplariga omal alal.
Ent antud tekst tundub siiski üpris tähenduslik, kuna selle mõttevahetuse toel võib ootamatult vahetult ning selgelt tunnetada suurriiklikult põlglikku suhtumist, mis kusagil Moskva koridorides Eesti ja teiste Balti riikide suunas näib valitsevat.
Deljagini CV ja varasem tegevus ei anna põhjust pidada teda mingiks mustasajaliseks, kellele imperialistlikust positsioonist lähtuv Eesti-vaenulikkus oleks hällist saadik maailma kõige loomulikum asi. Tegu on inimesega, keda eluloo järgi võiks lugeda pigem lähedaseks Vene liberaalsele eliidile, ning kelle arukuses ei peaks olema kahtlust.
Ta on töötanud näiteks Boriss Jeltsini meeskonnas, tõsi, ta märgib et lahkus sealt omal soovil. Niisamuti on ta omal ajal nõustanud Vene asepeaminister Boriss Nemtsovi, kes on täna Vene demokraatliku opositsiooni seas üks võimekamaid poliitikuid.
Sestap oleks üpris kasulik taibata, kas Deljagin oma Komsomolskaja Pravda retoorikaga esindab tõesti ka laiemalt mingis Vene ühiskonnakihis, aga võib-olla isegi osas Venemaa intelligentsist omaksvõetud suhtumist meisse?
Vist ei tasu isegi rääkida siinkohal siltidest „fašism“, „apartheid“ ning „SS“, mida ka Deljagin järjekordselt Eesti peale kleepida üritab, või sarnastest väidetest, et 1939. aastal Eestis baasidesse veerenud Nõukogude sõjamasinaid tervitas rahvas lilledega ja ihkas stalinlikku Nõukogude Liitu. Taoliste jutumärkides faktide üle on mõttetu väitlusse asuda, sest eks võis ka vabalt ollagi, et keegi lihtsameelne või kommunist Vene tankistile nelgikimpu ulatada tahtis. Sama hästi võib ju väita, et eks leidus isegi 1939 Tšehhis ja Poolas mõni inimene, kes mingil põhjusel natside saabumist tervitas, rääkimata siis Venemaast 1941. Mine tõenda siin ja praegu, et 70 aastat tagasi Eestis tõesti ühtki lolli ei leidunud.
Deljagini retoorika aga tundub nii kõrgelt üleolev, mida vist ei lubanud endale isegi Stalin ja Molotov, kes jõupositsioonilt nõudsid 1939 Eestisse Nõukogude baase. Tänavu ilmunud kunagise riigikontrolöri Karl Soonpää mälestusteraamatus on muide lisade seas üpris hea ülevaade autentsetest repliikidest, mida Stalin ja Molotov toona Eesti delegatsiooniga kõneldes kasutasid. Muidugi, 1940. aastal oli jutt juba teine, kuid 1939 vahetati veel pigem džentelmenlikke lauseid.
Deljagini jämedused Balti riikide aadressil seevastu on võrreldavad lihtsalt rullnokliku laiamisega. Ei saa muidugi välistada, et tegu on ka teadliku üle võlli keeramise ja provotseerimisega.
Mulle tundub, et kui enda kodulehekülje kinnitusel „üks Venemaa tuntumaid majandusteadlasi“ lubab endale väljendada naaberriigi peaministri kohta, „kas hakkame teda loomaaias näitama?“ siis isegi olenemata mingitest hinnangutest tolle peaministri poliitikale, normaalne inimene selliseid väljendusi avalikult endale ei luba. See stiil on võib-olla kohane poe taha kogunenud joodikute seas, kui pudel on mõne ringi ära teinud.
Samasse rubriiki kuulub KP artiklis arutelu nt ka Läti vabadussamba üle, mille abil, nagu Deljagin väidab, olevat Läti ainus Balti riik, kes oskab „otse vabaduse pealt“ raha teenida – silmas peetakse Briti turistide trahvimist, kes mälestusmärgi juures oma häda ajavad. „See toob sisse küllaltki ilusat raha: ühest küljest – trahv, teisest küljest – täiendav turistide vool.“
„No ikka tõepoolest, raha ei haise!“ teravmeelitseb majandusdoktori vestluskaaslane.
Et saada Globaliseerimise Instituudi direktor Mihhail Deljagini taolistest majandusanalüüsidest täielikum pilt, soovitan vene keele oskajail lugeda selle teksti originaal ise läbi, ning siis otsustada, mida see kõik väärt on.
Vihastada selle kõige üle väga ei tasu. Pigem võiks suhtuda ilmnevasse kui teatud loodusnähtusse. Looduskatastroofide olemasolu otsustamine pole meie võimuses, kuid nende kahjusid on võimalik mõistliku tegutsemisega minimiseerida.
Sama artikli kohta Marko Mihkelsoni blogist.
Facebooki kohalike kasutajate hulka sai mõnevõrra arutatud eilses blogipostituses ja selle kommentaariumis. Pakkusin ise suurusjärguks mõni tuhat, kuid tundub, et olin liiga pessimistlik.
Londoni blogija Nick Burcher on Facebooki kasutajate hulka riigiti uurinud põhjalikumalt mõnda aega. Tema andmetel väitis Facebook ise tänavu aprillis, et Eesti, Läti ja Iraak on kolm riiki, millest on Facebookis registreeritud vaid alla 20 kasutaja.
Olles ise juba paar aastat olnud FB üks kasutajaid, tundus see number pehmelt öeldes joga. Nüüd on aga Facebook Burcheri andmeil oma statistikat uuendanud, ning tema kinnitusel näitab see Eesti aktiivsete kasutajate hulgaks 56 360.
See tundub isegi tõepärane: samas suurusjärgus on meil ju näiteks e-hääletajaid.
Burcher oma blogis ei kirjelda täpselt meetodit, kuidas kasutajate arvu riigiti mõõdetakse, ent see käib läbi FB reklaamitellimise liidese. Tundub, et tegu võib olla sama meetodiga, mida kirjeldatakse ühes teises blogis siin.
Ent omal toda meetodit proovida ei õnnestunud – võib-olla asi selles, et asun nii kõrvalises kohas kui Eesti ja meie tarvis keegi FB-sse reklaame väga ei pane. Huvitav, kas keegi USAs, Hispaanias vms asuja saaks kontrollida antud meetodi toimivust ning kas Eesti kohta näidatav number on tõesti üle 56k?
Facebooki Estonia kommuuni liikmete arv on tänase seisuga 22 865 (via Olev Vaher), mõne suurema Eestiga seotud grupi liikmete arv viie tuhande kandis. Oletades, et kõik Eesti kasutajad ei soovi Estonia networkis liikmed olla, siis 56 tuhat isegi ei tundu ülemäära suur pakkumine.
Lisandus: veel üks allikas kinnitab, et Eestis on üle 50 000 Facebooki kasutaja. See on sait checkfacebook.com, avaneval lehel on interaktiivne kaart, millel klõpsates näeb eri riikide kasutajanumbreid. Saidi andmeil on 2. juuli seisuga 60,5% Eesti näoraamatukasutajaist naised. Vanuserühmadest on Eestist FBs suurimaiks 18-24a (ca 40% kasutajaist) ja 25-34a (ca35%).
Kui võtta aluseks Burcheri pakutud 56 360, on näoraamatus ca 7,4% Eesti internetikasutajaid ja 4,2% Eesti elanikke.
Foto: Scott Beale / Laughing Squid Litsents: Creative Commons 2.0
See on omamoodi huvitav teema. Variante on (pea) täielikust anonüümsusest täisnime ja passipildini. Kes tahab, võib kirjutada juurde ka aadressi, telefoninumbri ja kellaaja, mil pirukas ahjust välja tuleb.
Aga on ka hulk vahepealseid võimalusi.
Tegelikult oleks põnev lugeda pädevat analüüsi, kuidas ja miks Eesti portaalide kommentaariruumis vohav anonüümsus on sellisena välja kujunenud. Paljudes veebi muudes lõikudes – sh eestikeelses netis – pole tundmatuna esinemine ju päris nii endastmõistetav. Blogimaailmas võib vestluses osaleja kohta sageli leida piisavalt teavet, isegi kui ta kõikjal oma ees- ja perekonnanime ning positsiooni ei afišeeri. Isegi täiesti juhuslikul internetikülalisel pole erilist probleemi välja uurida, kes on nt Seikatsu, Distant Signals või Petskratt. Igapäevased sotsiaalmeedia tarbijad teavad oma kontakte juba niigi.
Kasutajate privaatsusvalikuid mõjutab ka iga veebikeskkonna kujunenud tava. Näiteks Facebookis inimesed enamjaolt kasutavad oma täisnime, kuid on ka erandeid. Ilmselt soovivad mõned suhelda vaid lähima tutvusringiga ning kaalutlevad, et pole vaja end ülearu hõlpsalt leitavaks teha. Kusagilt lugesin aga mõtet, et näoraamat on „alternatiivne rahvastikuregister“. Eestis veel mitte, küll aga näiteks Kanadas, kus Facebooki registreeritud kasutajaid on ligi 29% rahvastikust, või Norras (25%) – andmed siit. Samas, FB point ongi olla tuttavate vahelise suhtluse keskkond, ning paduanonüümsena poleks seal palju peale hakata.
Isegi Twitteris leidub küllalt suur osa selgelt tuvastatavaid kasutajaid, ehkki idee poolest võib igaüks teha seal ka kümme või kakskümmend kontot. Näiteks on mul jälgitavate seas tuntud welebrity, kes kirjutab vähemalt kolme konto alt, sh on eraldi konto ka neiu iPhone’l. Telefon siis aeg-ajalt kaebab, kui aku on kuumaks läinud, või et tahaks juba olla uus-läikiv iPhone 3gs.
Veel mitmekesisemaid võimalusi pakub veebi-minaga kaasaskäiv visuaalne isikupära. Harilikult väljendub see pildikesena nime kõrval, olgu siis FB-s, Twitteris, blogikommentaarides, Flickris, YouTube kanalis jne jne.
Too avatar või ikoon võimaldab eneseväljendust kõige erinevamail viisidel, sh poliitiliste või kultuuriliste statementide esitamist. Viimasest ajast meenub Twitteri pildimärkide „roheliseks värvimise“ laine, väljendamaks toetust Iraani demokraatiale. Samuti spetsiaalsed valimisavatarid Eesti eurovalimiste kandidaatide ja nende toetajate nimede kõrval Facebookis (vähemalt IRL kasutas seda võtet), ning Michael Jacksoni pildikesed enda oma asemel, et popikuningat mälestada.
Iga suvaline pilt ikooniks/avatariks ei sobi. Tegu on ju suhteliselt väikese nelinurgaga, mil pisidetailid hägustuvad. Ideaaljuhul võib veebiidentiteedi juurde käiv foto või pilt olla spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud.
Olin tegelikult ammu mõelnud hankida endale sotsiaalveebides kasutamiseks mingi märk, mis poleks lihtsalt juhuslik valik. Aga hea mõte ei olnud üldse kerge saabuma. Paiguti oli mul kasutusel üks kena roheline leht (vt ülemist fotot, vasakul), kuna mulle too pilt ja eriti selle valgus lihtsalt väga meeldisid.
Kuid samas ei ole sel lehepildil mu olemuse või eluga eriti rohkem seost, kui et pilt oli omatehtud. Ja kuigi üritan meelsasti olla loodussõbralik, viibin enam siiski urbaanses keskkonnas.
Lõpuks siiski üks idee saabus. Suur tänu selle eest Edgar Savisaarele. Õieti sain inspiratsiooni ühest ta blogikirjutisest, milles mu tagasihoidlikku ja oma arust üpris leebet isikut austati konkreetse iseloomustusega.
Ega pistrik polekski ju kehv olla. Tõsi, tegu on poliitiliselt üpriski laetud terminiga, mida enam on pruugitud nt juhtudel, kui räägitakse Iraagi sõja käivitamise eestkõnelejaist Bushi administratsioonis.
Ent kas teadsite näiteks, et pistrikud on maailmas teadaolevalt kõige kiiremini liikuvad elusolendid? Taevast oma saagi kallale sööstes võivad nad jõuda kiiruseni 320 km/h.
Laheda veebiikooni joonistas mulle USA koomiksikunstnik Onezumi Hartstein. Aitäh! Tema kohta saab lähemalt lugeda aadressil www.onezumi.com.
Muu hulgas loob Onezumi stiilset, mõnusalt jaburat õuduskoomiksit Stupid & Insane Defenders Against Chaos, mida saab vaadata sealtsamast veebist.
Vasakul nähtav märk ise läheb peagi kasutusse nii Facebookis, Twitteris kui mujal veebides, kus mind leida on. Muide, see pildil olev pistrik tundub mulle täiesti heasüdamlik, võiks öelda lausa nunnu.
Märgin veel lõpuks, et uuendusena saab ka siinsamas blogis nüüd kommenteerida, logides selleks sisse oma Twitteri või Facebooki konto abil. Tegemist on Disqus kommentaarisüsteemiga, mille lisamine WordPressi blogile pole üldse keeruline. Veidi nuputamist nõudis Facebook Connecti seadistamine, kuid seegi osutus küllalt lihtsaks.
FB Connecti abil logimine on juba olemas nt Vimeos, Diggis ja CNNi foorumis. Arvan, et pea see Eestigi suurematesse veebikeskkondadesse ei jõua. Tõsi, selle vidina levikut piirab näoraamatu kasutajate seni tagasihoidlik hulk Eestis – pakuksin, et meid on vast mõne tuhande inimese kandis (täiendus Olev Vaheri abiga: Facebooki Estonia networkis on üle 22 000 liikme).
Eesti koht tänases maailmas? Veidi aimu võib sellest saada, kui otsida Valge Maja koduleheküljelt pisimatki märki Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese töökohtumisest USA presidendiga 15. juunil.
Kõigepealt otsime sõnaga “ilves” (suuremalt vaatamiseks klõpsa pildil).
Proovime igaks juhuks ka “estonia”.
Ühesõnaga: ei miskit. Null. Zip. Nada. Zero. Valge Maja ei pea vajalikuks USA presidendi kohtumist väikeriigi presidendiga isegi paarirealise teatega ära mainida.
Imestada polegi midagi. Ega ka Kadriorg ei väljasta ju pressiteadet iga kord, kui president Ilves mõne inimesega kokku saab.
Aga sellest on siiski kahju, kuna nii ei ole näiteks ajakirjandusel kasutada selle kohtumise kohta ühtki president Obama tsitaati.
Et otsingumootor töötab korralikult, veendume, sisestades Valge Maja saidi otsingusse Itaalia peaministri nime, kes ka on äsja Obamaga kohtunud. “Berlusconi”.
Kui uskuda Google Newsi, siis ei leidu Ilvese-Obama kohtumisest ka pea mingeid märke tuntumais rahvusvahelistes uudistekanaleis, peale Eesti enda ja Balti riikide omade. Ainus erand on dpa teade, mis põhineb Eesti allikal.
Seepärast on kohane ja hea, et president.ee lehel leidub Eesti saatkonna pressiatašee Andrei Valentinovi tehtud foto. Vastasel korral hakkaks mõnedki vast kahtlema, et kas see kokkusaamine üldse reaalselt toimuski.
Update 17.06: Valge Maja on nüüd vähemalt pildi kohtumisest oma avalikule Flickri kontole üles laadinud: vaatamiseks kliki siia.
Uuemad lemmikud
