www.argoideon.eu » Venemaa

Viisaskandaalist inglise keeles

Archie — Wed, 07 Oct 2009 06:00:44 +0000

Võtsin kätte ja kirjutasin lühikese ülevaate septembri-oktoobri “viisaskandaalist” oma ingliskeelsesse blogisse. Põhjusi selleks oli mõni:

1) polnud juba mitu kuud ingliskeelset blogi uuendanud;

2) võimalus harjutada inglise keeles kirjutamist, mida aeg-ajalt tuleb ikka tarvis;

3) endale kah kasuks lühidalt üle vaadata, mis asi too “viisaskandaal” üldse oli, millega ca nädal aega sai järjest tegeletud;

4) ingliskeelset infot selle loo kohta veebist eriti ei leidnud, seega võibolla mõni lugeja saab midagi uut Eesti kohta teada.

5) õhtu sisustatud

Kui kedagi huvitab, lugege ja kritiseerige. Blogi on trükitud ajalehest selles mõttes erinev, et ega paranduste või täienduste tegemine ei ole kuigi keeruline.

Link blogile asub kõrval paremal (lipp), otselingi postitusele leiab siit.

Sõda. Euroopa. Venemaa liidrite avaldused

Archie — Tue, 01 Sep 2009 19:08:13 +0000

Tekkis mõte visualiseerida aktuaalseid poliitilisi tekste.

Esimene sõnapilv tuleb Venemaa peaminister Vladimir Putini artiklist, mis ilmus 1. septembril 2009, Teise Maailmasõja alguse 70. aastapäeval Poola ajalehes Gazeta Wyborcza. Venekeelne originaal artiklist on avaldatud Putini kodulehel.

Teine sõnapilv esitab Venemaa välisministri Sergei Lavrovi artiklit Teise Maailmasõja aastapäevaks, mis ilmus Venemaa riiklikus ajalehes Rossiiskaja Gazeta 2. septembril 2009.

Kolmas sõnapilv aga näitab, millest rääkis Nõukogude Venemaa juht Jossif Stalin oma kõnes kompartei poliitbüroos 19. augustil 1939.

Loodan, et kõik mu blogi lugejad valdavad piisavalt vene keelt, et saada korraks pilku heites aimu, mis olid nende sõnavõttude tähtsamad teemad. Ilmseim ja tugevaim erinevus on minu meelest selles, et Lavrov ja Putin kõnelevad sõjast Euroopas, Stalini ajal aga mingit “Euroopat” poliitilises mõttes ei eksisteerinud. Olid konkreetsed suurvõimud: Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia.

Sõnapilvede tekitamisel abistas wordle.net

„Fašism – see pole rentaabel“

Archie — Thu, 16 Jul 2009 09:02:32 +0000

Kirjutasin Postimehes lühikese ülevaate ühest Venemaa lehes Komsomolskaja Pravda ilmunud vestlusringist, kus osalesid Vene majandusteadlane Mihhail Deljagin, Eestis piisavalt hästi tuntud Komsomolskaja Pravda ajakirjanik Galina Sapožnikova ja veel üks KP ajakirjanik, Jevgeni Tšernõhh.

Tegemist on materjaliga, mille algselt sõnastatud eesmärk näis olevat ülevaade Balti riikide majandusprobleemidest. Deljagin on hiljuti külastanud Eestit, Sapožnikova on aga Eestiga olnud lähemalt seotud pikka aega.

Seega võinuks kujuneda ju normaalne, mis siis, et ilmselt kriitiline ja eelkõige Vene-keskseid vaatenurki kajastav diskussioon.

Kuid võta näpust. Peab ütlema, et pärast suhteliselt mahuka teksti läbilugemist olin päris jahmunud, ning alustasin taas otsast, veendumaks, et näen õiesti. Ning olles 17 aastat ajakirjanik olnud, on mind suhteliselt raske millegagi üllatada.

Ega polekski olnud põhjust seda juttu eriti tähtsustada või isegi refereerida, sest Eesti kohta on jaburdusi Vene meedias piisavalt ilmunud. Üks ette või taha ei mängi olulist rolli – vaatamata isegi sellele, et Deljagini-vestlusringi näol on tegu tõesti ühe eriliselt “särava” eksemplariga omal alal.

Ent antud tekst tundub siiski üpris tähenduslik, kuna selle mõttevahetuse toel võib ootamatult vahetult ning selgelt tunnetada suurriiklikult põlglikku suhtumist, mis kusagil Moskva koridorides Eesti ja teiste Balti riikide suunas näib valitsevat.

Deljagini CV ja varasem tegevus ei anna põhjust pidada teda mingiks mustasajaliseks, kellele imperialistlikust positsioonist lähtuv Eesti-vaenulikkus oleks hällist saadik maailma kõige loomulikum asi. Tegu on inimesega, keda eluloo järgi võiks lugeda pigem lähedaseks Vene liberaalsele eliidile, ning kelle arukuses ei peaks olema kahtlust.

Ta on töötanud näiteks Boriss Jeltsini meeskonnas, tõsi, ta märgib et lahkus sealt omal soovil. Niisamuti on ta omal ajal nõustanud Vene asepeaminister Boriss Nemtsovi, kes on täna Vene demokraatliku opositsiooni seas üks võimekamaid poliitikuid.

Sestap oleks üpris kasulik taibata, kas Deljagin oma Komsomolskaja Pravda retoorikaga esindab tõesti ka laiemalt mingis Vene ühiskonnakihis, aga võib-olla isegi osas Venemaa intelligentsist omaksvõetud suhtumist meisse?

Vist ei tasu isegi rääkida siinkohal siltidest „fašism“, „apartheid“ ning „SS“, mida ka Deljagin järjekordselt Eesti peale kleepida üritab, või sarnastest väidetest, et 1939. aastal Eestis baasidesse veerenud Nõukogude sõjamasinaid tervitas rahvas lilledega ja ihkas stalinlikku Nõukogude Liitu. Taoliste jutumärkides faktide üle on mõttetu väitlusse asuda, sest eks võis ka vabalt ollagi, et keegi lihtsameelne või kommunist Vene tankistile nelgikimpu ulatada tahtis. Sama hästi võib ju väita, et eks leidus isegi 1939 Tšehhis ja Poolas mõni inimene, kes mingil põhjusel natside saabumist tervitas, rääkimata siis Venemaast 1941. Mine tõenda siin ja praegu, et 70 aastat tagasi Eestis tõesti ühtki lolli ei leidunud.

Deljagini retoorika aga tundub nii kõrgelt üleolev, mida vist ei lubanud endale isegi Stalin ja Molotov, kes jõupositsioonilt nõudsid 1939 Eestisse Nõukogude baase. Tänavu ilmunud kunagise riigikontrolöri Karl Soonpää mälestusteraamatus on muide lisade seas üpris hea ülevaade autentsetest repliikidest, mida Stalin ja Molotov toona Eesti delegatsiooniga kõneldes kasutasid. Muidugi, 1940. aastal oli jutt juba teine, kuid 1939 vahetati veel pigem džentelmenlikke lauseid.

Deljagini jämedused Balti riikide aadressil seevastu on võrreldavad lihtsalt rullnokliku laiamisega. Ei saa muidugi välistada, et tegu on ka teadliku üle võlli keeramise ja provotseerimisega.

Mulle tundub, et kui enda kodulehekülje kinnitusel „üks Venemaa tuntumaid majandusteadlasi“ lubab endale väljendada naaberriigi peaministri kohta, „kas hakkame teda loomaaias näitama?“ siis isegi olenemata mingitest hinnangutest tolle peaministri poliitikale, normaalne inimene selliseid väljendusi avalikult endale ei luba. See stiil on võib-olla kohane poe taha kogunenud joodikute seas, kui pudel on mõne ringi ära teinud.

Samasse rubriiki kuulub KP artiklis arutelu nt ka Läti vabadussamba üle, mille abil, nagu Deljagin väidab, olevat Läti ainus Balti riik, kes oskab „otse vabaduse pealt“ raha teenida – silmas peetakse Briti turistide trahvimist, kes mälestusmärgi juures oma häda ajavad. „See toob sisse küllaltki ilusat raha: ühest küljest – trahv, teisest küljest – täiendav turistide vool.“

„No ikka tõepoolest, raha ei haise!“ teravmeelitseb majandusdoktori vestluskaaslane.

Et saada Globaliseerimise Instituudi direktor Mihhail Deljagini taolistest majandusanalüüsidest täielikum pilt, soovitan vene keele oskajail lugeda selle teksti originaal ise läbi, ning siis otsustada, mida see kõik väärt on.

Vihastada selle kõige üle väga ei tasu. Pigem võiks suhtuda ilmnevasse kui teatud loodusnähtusse. Looduskatastroofide olemasolu otsustamine pole meie võimuses, kuid nende kahjusid on võimalik mõistliku tegutsemisega minimiseerida.

Sama artikli kohta Marko Mihkelsoni blogist.

Kommunistid tembutavad jälle

Archie — Thu, 19 Mar 2009 08:00:30 +0000

Mõni aeg tagasi levis veebis venekeelne libauudis Eesti talunikest Tammest ja Saarest, kes olevat kusagil Ida-Virumaal ENSV välja kuulutanud. Miskipärast tundus lugu nii usutav, et isegi mõned lääneriikide meediakanalid võtsid seda tõe pähe.

Libauudise tootis marginaalne liikumine ” Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid”, kelle ühe eestvedaja sõnul oli tegu abiga Venemaale NATO-vastases infosõjas. Sellest võib lähemalt lugeda Ekspressi kolleegi Raul Ranne kirjutatud loos.

Ei möödunudki aga palju aega, kui “Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid” on taas hoogsalt asunud NATO-vastasele sõjateele.

Seekord on lugu isegi põnevam: Eesti commandos olevat pihta pannud arvuti kellegi kommunist Viktor Perovi käsikirjaga, mis paljastab Eesti eriteenistuste spioonide-hüpnotisööride salajased plaanid Venemaa piiriäärsetel aladel – Slantsõ, Ivangorodi ja Kingissepa rajoonis.

“NATOsse kuuluva Eesti commandoste erirühm imbus pühadeööl kontorisse. Valvur piserdati üle uusima vahendiga X-018 , aga pärast seda viis ammugi minu poolt tagaotsitav resident Päts memorandumi NATO kurjadest plaanidest oma autos Leningradi oblastist ära, süngesse Pärnu linna,” jutustab Perov.

Vene keele valdajad saavad antud lugemisvara nautida täies pikkuses siit.

Plakat: Wikimedia Commons

Paar lisandust usutlusele

Archie — Sat, 14 Mar 2009 08:04:26 +0000

Tänases Postimehe lisas A(rvamus) K(ultuur) ilmus mu usutlus Moskva ajalehe Moskovski Komsomolets ajakirjaniku Vadim Retškaloviga, kes jutustab oma kogemustest Lõuna-Osseetias mullu augustikuise “viiepäevase sõja” ajal.

(Lisandus 20. märtsil: täna ilmus see usutlus ka vene keeles.)

Retškalov ilmselt pole Eestis, eriti eestikeelse meedia tarbijatele kuigi tuntud (kui mitut Venemaa ajakirjanikku näiteks Sina oskad nimetada?). Seepärast lisan natuke tausta.

Hakkasin paar päeva peale sõja algust lugema Retškalovi blogi, mis nagu enamus Venemaa veebipäevikuist, asub mitte Blogspotis, vaid Livejournal keskkonnas. Valitses ju infopuudus. Lääne, sh Eesti meedia ei omanud sõjapiirkonda otsest ligipääsu, vaid piirdus enamasti Tbilisist saadud teabega, millele sõltumatut kinnitust leida oli keerukas. Olukord oli väga pingeline ning liialdusi leidus juba väiksemalgi analüüsil mõlema poole edastatud teabes. Vene riiklik televisioon edastas üldse ainult selget propagandat.

Kuid ometi olid Vene poolel ju konfliktipiirkonnas olemas Vene ajakirjanikud, ning seega hakkasin veebist otsima eelkõige kirjeldusi, milles korrespondendid rääkisid konkreetselt oma silmaga nähtust.

Retškalovi blogi tundus leitud allikatest üks kõige arutlevamaid ja otsekohesemaid. Lisaks on mees ka väga hea jutustaja. Minu meelest on tema ajaveebis veel mitmeid pärle, mis vääriksid kusagil eesti keelde tõlkimist ja äratrükkimist. Näiteks lugu tadžikk Mahmudist, kes Moskva luksuselamus autopesula püsti lõi, jõukaks sai ning kuidas asi lõpuks ootamatu pöörde võttis. Või lugu sellest, kuidas Tšetšeeniasse uusaasta tähistamise reportaaži tegema saadetud ajakirjanik kohtus täiesti juhuslikult värskelt ametisse saanud president Putiniga. Loed selliseid lugusid ning kui jutt lõpeb, tahaks kohe järgmist.

Seega, kui tekkis võimalus märtsi algul Moskvasse sõita, mõtlesin kohe, et tuleks Retškalov üles otsida. Õnneks oli ta samuti tol ajal Vene pealinnas kohal, ning jäi ka kohtumisega nõusse, ehkki tõstsime selle aega mitmeid kordi ringi.

Ajalehe Moskovski Komsomolets toimetus asub hiigelsuures majas, kus on ka muid lehti ning trükikoda. Õiget sissepääsu oli päris keeruline leida. Maja ühel seinal ripub aga mälestustahvel sealsamas mõrvatud MK ajakirjanik Dmitri Holodovile…

Oma kahetoalises, ent siiski väikeses, akendeta kabinetis pahvis Retškalov paksu sigaretisuitsu ja pajatas oma lugu Osseetia sõjast. Muidugi oli see lugu märksa pikem ja põhjalikum kui too osa, mis lehte jõudis. Näiteks surnukehade, nii Vene kui Gruusia sõjaväelaste omade kirjeldused ma jätsin teadlikult vahele – et lugejat säästa.

Tegelikult, kogu see sõja kirjeldus oli üldse mõnevõrra värvikam. Markeerisin küll tekstis paaris kohas mingid väljendid sõnaga “kurat”, ent sellegi tõmbas mul toimetaja sobimatuna maha. Mis teha! Postimees on kogupereleht. Kuid sõda ja vandumine pole vist iialgi lahus käinud.

Osseetia sõjaga enam-vähem lõpule jõudnud, rääkis Retškalov mulle veel paar üpris uskumatut lugu. Näiteks sellest, kuidas Vene prokuratuur Anna Politkovskaja mõrvaprotsessi käigus ohvrit laimas ja vandemeestele tutvustas muuhulgas puhtalt ilukirjanduslikku materjali raamatust, mille kangelanna on keegi ajakirjanik Alla Pollitrovskaja (vene keele oskajad vast taipavad siin sõnademängu). Nüüdseks on selle stoori kohta Retškalovil juba ka MK ajalehes kaks materjali ilmunud, need on veebis vabalt loetavad.

Kõike seda lugedes aga taipad, et Eesti on küll ka teinekord kummaliste juhtumiste maa, seda eriti poliitiliste tegelaste seikluste osas, ent Venemaal toimuvate “imedega” on meil siiski väga raske võistelda.

Konkreetselt 080808 sõja kajastamisest on juttu tänases Postimehe lisas, seda ma siin eriti ei puuduta.

Ent üks üpris kurioosne lugu leidub ajakirjanik Vadim Retškalovi arsenalis veel ja kannab nime “Särk“. No see on niisugune lugu, et tahaks hüüda: ei ole võimalik! Kui jutu juures pilti ei oleks, ei usuks mina ka.