Argo Ideoni uus blogi
Tänud kõigile, kes on eelseisvate pühade puhul jõulukaarte saatnud ja muidu meeles pidanud! Selle särava kuusepuuga edastan ka oma pühadetervituse kõigile sõpradele ja blogi lugejatele.
Pildi tegin paari nädala eest Brüsselis. Kui hoolikalt vaadata, siis leiate fotolt ka mind üles 
Äsja Tallinnas avatud Solaris ning mõni aasta vanem Viru Keskus (pildil) ühes Kaubamajaga on üpris sarnased ja asuvad teineteisele väga lähedal. Nende kahe vahele jääb vaid tilluke Teatri väljak, ning üks kvartal, mis juba ammu ootab uuendamise järge (vt kaarti postituse lõpus).
Sestap oleks igati mõistlik, kui ehitajad võtaksid nüüd kavva kahe ostu- ja meelelahutuskeskuse vahele füüsilise ühenduse loomise, mis lubaks linnarahval kummaski omi asju toimetada kuiva jalaga. On ju teada, et Eestis on suur osa aastast vilu, vihmane ja porine.
Kas see saab olema kogu ulatuses maa-alune kaubatänav või asub ühendus vaid osaliselt maa all, on juba lihtsalt detail, mis tuleks lahendada töö käigus.
Uus Tallinna linnavalitsus - kellest ta iganes ka ei koosneks - võiks 2013. aasta kohalikeks valimisteks ju asja ära korraldada?
Vastavatud Solarise üle sai täna arutatud veidi ka R2 saates “Olukorrast riigis” (asendasin puhkusel olevat Anvar Samostit). Kuulata saab siit.
Foto Argo Ideon
View Solaris-Kaubamaja-Viru Keskus in a larger map
Kõndisin täna õhtupoolikul oma kodupoodi. Ent kui olin juba üsna lähedale jõudnud, hakkas mulle üha enam tunduma, et juuresoleval pildil on midagi totaalselt mööda.
Mõtlesin ja mõtlesin. Ragistasin ajusid, aga mitte ei löönud pähe, mis ikka täpselt valesti on. Siis aga sähvatas lambipirnike kusagil peas põlema.
No kuidas saab pildiallkirjaga nii eksida?
Kus viga näed laita, seal tule ja aita!
Hetk vabadussõja võidusamba avamiselt Tallinnas 22.06.2009.
Foto Argo Ideon
Kas meil on hetkel majoneesivalitsus või Mercado-valitsus? Ah, mina ka ei tea. On laupäev, vaadake parem toredaid kiisumiisusid.
Ei jõudnud veel Tallinna tuntud söögikohas maha istudagi, kui need kaks selli hakkasid juba aknast sisse kiikama. Suvekohvikumööbel sobib mängimiseks küll.
Kas Eesti avalikus debatis ruulivad kivinenud stambid?
Open Mind Index oli muusikaportaali Last.fm ühe (hetkel mittetöötava) lisavidina parameeter, mis mõõtis kasutaja avatust eri muusikastiilide tarbimisele. Mida suurem number, seda suurem kuulaja vastuvõtlikkus erinevatele stiilidele. Näiteks, võib-olla meeldib sulle üle kõige country, aga sa ei ütle ka ära jazzist ega lülita Bachi peale raadiot välja.
Seevastu väiksema OMIga kuulaja teeb valikuid kitsamas segmendis – näiteks on valmis kuulama speed-metali ja thrash-metali, kuid ei mingil juhul hair-metali. Või on tema meelest üldse olematu muusika väljaspool seda, mida mängis Led Zeppelin aastail 1972-1974.
See oli väike sissejuhatus. Tegelikult mind huvitab hoopis küsimus, kuidas saaks mõõta Eesti avaliku keskustelu Open Mind Indexit?
Kuidas teile tundub, kas Eesti avalikus debatis osalejad on enamasti valmis uusi ideid omaks võtma, argumente ära kuulama ja oma seisukohti üle vaatama? Või kommenteerivad nad sageli toimuvat läbi kinnistunud vaadete ja tõekspidamiste prisma, et seejärel vasardada publiku silme ees puruks kõik, mis vanade eelarvamustega kokku ei sobi?
Eks ju põhilistes asjades peavadki inimesel üsna kindlad tõekspidamised olema. See on vundament, millele rajada oma ülejäänud väärtuste ja vaadete süsteem. Kas uskuda jumalikku ettemääratusse või teaduse kõikvõimsusse? Kumb sugupool huvi pakub? Üksikisiku vabadus või kollektiivi vajadused?
Kui inimesel on taolistes asjades selgus ükskord majas, siis muutub ta ilmavaade enamasti harva. On väheusutav, et Rooma paavst hakkab ühel päeval ateistiks või Richard Dawkins ühineb kirikuga.
Aga mingites vähem põhimõttelistes teemades võiks ju oma vaateid aegajalt ikkagi korrigeerida, kui ilmuvad uued tõendid või lihtsalt on rohkem aega asjade üle järele mõelda. Ning üldse – mustvalget leidub maailmas väga vähe. Sajaprotsendilised inglid ja kuradid on olemas ainult piiblis, kui sealgi. Reaalne elu koosneb vastuolulistest ning mitmepalgelistest tegelastest. Mitte puhas piiritus ega puhas vesi, vaid siiruviiruline kokteil.
Mulle tundub, et Eesti avaliku debati OMI on pahatihti kohutavalt väike. Suur hulk tegelasi võtabki sõna üksnes siis, kui on vaja mingit uut sündmust/nähtust oma harjunud raami sisse parajaks hööveldada. Eks lugejad/meediatarbijad seda sageli ootavadki. Neidki ei huvita arvamuse muutmine kirjutatu või näidatu ajel, vaid kinnituse leidmine senistele eelarvamustele.
Väitluse all ei mõelda meil tihti mitte eri argumentide esitamist ja nende sisulist arutelu, vaid ammu kinnistunud (kinnijooksnud) vaadete kuulutamist ning siis nende poliitkorrektset kõrvutamist. Nii seisabki üks kulunud stamp samas rivis teise sarnasega, mis esindab küll teistsugust positsiooni, kuid on sama kõvasti sammaldunud.
Samalaadse probleemi võib avastada inimestest kõneldes. Kirjuta plangule mõni tuntud nimi ja juba on teada, mis kommentaarid knee-jerk tüüpi reaktsioonina järgnevad.
Ma ei hakka siinkohal konkreetseid näiteid esitama. Igaüks leiab neid kasvõi täna õhtul TVd vaadates ja veebi lugedes hulganisti. Võib ju mängida niisugust mängu: võta suvaline päevakajaline märksõna, ning siis kujutle, mida võiks selle kohta öelda kohalikud arvamusliidrid A, B, C ja D. Kui sa juba nime järgi ette tead, mida inimene pea kõigest arvab, siis on tegu surnult sündinud väitlusega.
Mis ei tähenda samas, et teinekord poleks oma seisukoha lõpuni kaitsmine mõttekas. Neid, kes iga õrnema puhangu peale vaateid muudavad, kutsutakse jällegi tuulelippudeks.
Uusi liiklusmärke. Brüssel, Rue de la Loi/Wetstraat 01.04.2009
Mõni aeg tagasi levis veebis venekeelne libauudis Eesti talunikest Tammest ja Saarest, kes olevat kusagil Ida-Virumaal ENSV välja kuulutanud. Miskipärast tundus lugu nii usutav, et isegi mõned lääneriikide meediakanalid võtsid seda tõe pähe.
Libauudise tootis marginaalne liikumine ” Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid”, kelle ühe eestvedaja sõnul oli tegu abiga Venemaale NATO-vastases infosõjas. Sellest võib lähemalt lugeda Ekspressi kolleegi Raul Ranne kirjutatud loos.
Ei möödunudki aga palju aega, kui “Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid” on taas hoogsalt asunud NATO-vastasele sõjateele.
Seekord on lugu isegi põnevam: Eesti commandos olevat pihta pannud arvuti kellegi kommunist Viktor Perovi käsikirjaga, mis paljastab Eesti eriteenistuste spioonide-hüpnotisööride salajased plaanid Venemaa piiriäärsetel aladel - Slantsõ, Ivangorodi ja Kingissepa rajoonis.
“NATOsse kuuluva Eesti commandoste erirühm imbus pühadeööl kontorisse. Valvur piserdati üle uusima vahendiga X-018 , aga pärast seda viis ammugi minu poolt tagaotsitav resident Päts memorandumi NATO kurjadest plaanidest oma autos Leningradi oblastist ära, süngesse Pärnu linna,” jutustab Perov.
Vene keele valdajad saavad antud lugemisvara nautida täies pikkuses siit.
Tänasest stenogrammist:
19:57 Vaba mikrofon
Esimees Ene Ergma
Ja nüüd ma tean, paljud kolleegid soovivad vabale mikrofonile registreeruda. Ainult peale minu haamrilööki! Jälle ei soovi!? Istung on lõppenud!
Istungi lõpp 19.57.
Kümme täiesti subjektiivset kildu, mis jäid meelde läinud nädalal Venemaa pealinna külastades.
1. Lend Tallinnast Moskvasse võtab aega ainult 1 tund 15 minutit. Lennupileti hind olevat teinekord aegsasti ostes isegi odavam kui rongipilet. Kahjuks Eesti Õhu lennuk aga iga päev ei käi. Šeremetjevo lennujaamast 30 km kaugusele linna saab kõige paremini 250 rubla maksva piletiga, istudes rongile Aeroekspress. See sõidab pool tundi. Kuid paraku on just hommikuse Tallinna lennuki saabumisel rongiplaanis kahetunnine auk. On valida, kas passida lennujaamas paar tundi niisama või maksta linna saamiseks mitmeid korda kõrgemat taksohinda, sealjuures on lisaks linna poole suunduval Leningradi maanteel pidevad ummikud.
2. Paljud valuutavahetuspunktid on Moskva kesklinnas lahti ööpäev läbi. Sealjuures väidetavalt öösel euro ja dollari kurss kukub veidi - selge ju, öösel vahetab valuutat rubladeks vaid see, kel hädasti vaja (tarvis edasi pidutseda vms), harilik inimene vahetab oma raha päeval ära. Rahvas hoiab aga oma sääste valuutas, rublasid vahetatakse vastavalt igapäevavajadustele. Muide, valuutakursi osas on praegune hetk Venemaa külastamiseks soodne: kui enne sai Eesti krooni eest umbes kaks rubla, siis praegu umbes kolm. Eriti Moskva üldiselt kõrget hinnataset arvestades on see oluline leevendus.
3. Paljudes käidavates kohtades seisavad maksete vastuvõtmise automaadid. Nendes saab sularahaga maksta telefoniarveid, internetiarveid, palju muud. Mõned neist automaatidest võtavad ka pangakaarte vastu.
4. Vahemaad on Moskvas teadagi tohutusuured. See tähendab, et iga väiksemgi liikumine võtab parajalt aega. Ka lihtsalt ühest metroojaamast teise minek, olgugi jaamad kaardil märgitud sisuliselt samas kohas. Vähemalt veerand tundi piki eskalaatoreid sõitmist, treppidest ronimist ja trügimist. Kui on vaja liinil paar-kolm korda ümber istuda, tuleks arvestada punktist A punkti B jõudmiseks 1,5-2 tundi.
5. Üllatavalt palju on kesklinna tänavapildis Jaapani stiilis söögikohti. Katsetasin üht ketti nimega Japoša, teenindus osutus küll pigem nõukogudeaegseks, aga miso supil polnud häda midagi. Idamaade stiilis Šeš-Beši söögikohti on ka mitmel pool. Tallinnas tuntud Šeš-Bešiga võrreldes on see nagu öö ja päev. Konkureeriv kett kannab aga nime Kiš-Miš.
6. Ühel tänaval avastasin kioski, mis kandis nime “aadressbüroo” - võimalus saada teateid Moskva linna ja oblasti elanike elukohtade kohta. Kiosk oli igatahes tol hetkel suletud, seega ei saanudki sotti, kas tõesti on internetiandmebaaside ajastul veel midagi sellist reaalselt olemas. Ja kuskohast seal andmed võetakse - kas tõesti mingist paksust raamatust, kus kõik aadressid kirjas? Isikuandmete kaitsest ei võiks selle kioski puhul aga vist piiksatadagi.
7. Moskva ajalehetoimetustes kehtib umbes sarnane, tegelikult aga isegi karmim turvakontroll kui Eestis Toompea lossis. Pääslad, metalliotsijad, dokumentide kontroll. Kommersant.ru või Moskovski Komsomoletsi toimetuses keegi niisama lihtsalt sisse-välja ei käi. Arvestades Venemaal toimunud ajakirjanike tapmiste hulka, on see tegelikult väga mõistetav.
8. Moskva linnavalitsuse PR-tegevus tundub massiivne. Näiteks seisis Krasnaja Presnja metroojaama lähedal hiigelsuur kuulutustulp, mis oli täis rajooni (meie mõistes linnaosa) valitsuse tegevust kajastavaid klantspilte. Tänavate puhastamine, sotsiaalprobleemidega tegelemine jne jne. Juures ka linnaosa juhtide vastuvõtuajad. Juhtusin ka ühe TV kanali (vist TV Tsentr) pealt nägema, kuidas mingi Moskva linnavalitsuse keskastme nina seletas, et niisamuti, nagu Vene Föderatsiooni valitsus, on ka Moskva linnavalitsus pühendunud rahva heaolu tagamisele praeguses keerulises olukorras. Selleks olevat linnavalitsus juba kärpinud märgatavalt tegevuskulusid ning kõik ametnikud on üksmeelselt sel aastal loobunud preemiatest, nii säästetud raha läheb aga sotsiaalprogrammidesse.
9. Putkamajandus Moskvas õitseb ja õilmitseb. Kõikvõimalikke kioske on mustmiljon ja neis müüakse kõige erinevamaid asju. Mõned näited, mis igal pool paistsid korduvat: ehted, kellad, noad, naistepesu, väikesed ikoonikesed ja portselaninglikesed. Fototarbed, kummaliste pealdistega T-särgid (näiteks “Ülejäänud on lihtsalt babad, mina aga olen boginja” või Che Burashka. Kohapeal, ülipisikeses konkus küpsetatud pirukad. Eriti suured putkamajanduse keskused on metroojaamad ja neid ümbritsevad tänavaalused tunnelid.
10. Autode parkimine käib Moskvas selgelt kuidas juhtub. Veidi liialdades: seal, kus auto seisma jääb, sinna ta ka pargib. Sageli seisavad väiksematel tänavatel autod lihtsalt keset teed, isegi nii strateegilises kohas kui MIDi juures. Kuidas teised autod või jalakäijad mööda saavad - see on juba nende probleem. Kuid väidetavalt on kriisi tõttu autosid tänavatel siiski vähemaks jäänud.
PS. Veel üks kummaline tähelepanek: mitmed Moskva neiud kandsid tänaval kõndides lihtsalt aksessuaarina rõivaste küljes kohevat, pruunikarvalist või hõbedast rebasesaba. Tundub, et Eesti karusnahavastastel oleks seal oi kui palju tegemist.
Uuemad lemmikud
