Archive for the 'poliitika' Category
Võtsin kätte ja kirjutasin lühikese ülevaate septembri-oktoobri “viisaskandaalist” oma ingliskeelsesse blogisse. Põhjusi selleks oli mõni:
1) polnud juba mitu kuud ingliskeelset blogi uuendanud;
2) võimalus harjutada inglise keeles kirjutamist, mida aeg-ajalt tuleb ikka tarvis;
3) endale kah kasuks lühidalt üle vaadata, mis asi too “viisaskandaal” üldse oli, millega ca nädal aega sai järjest tegeletud;
4) ingliskeelset infot selle loo kohta veebist eriti ei leidnud, seega võibolla mõni lugeja saab midagi uut Eesti kohta teada.
5) õhtu sisustatud 
Kui kedagi huvitab, lugege ja kritiseerige. Blogi on trükitud ajalehest selles mõttes erinev, et ega paranduste või täienduste tegemine ei ole kuigi keeruline.
Link blogile asub kõrval paremal (lipp), otselingi postitusele leiab siit.
Valitsus otsustas tänasel istungil anda nõusoleku Eesti Telekomi aktsiate müügiks.
Foto: Argo Ideon
Tekkis mõte visualiseerida aktuaalseid poliitilisi tekste.
Esimene sõnapilv tuleb Venemaa peaminister Vladimir Putini artiklist, mis ilmus 1. septembril 2009, Teise Maailmasõja alguse 70. aastapäeval Poola ajalehes Gazeta Wyborcza. Venekeelne originaal artiklist on avaldatud Putini kodulehel.
Teine sõnapilv esitab Venemaa välisministri Sergei Lavrovi artiklit Teise Maailmasõja aastapäevaks, mis ilmus Venemaa riiklikus ajalehes Rossiiskaja Gazeta 2. septembril 2009.
Kolmas sõnapilv aga näitab, millest rääkis Nõukogude Venemaa juht Jossif Stalin oma kõnes kompartei poliitbüroos 19. augustil 1939.
Loodan, et kõik mu blogi lugejad valdavad piisavalt vene keelt, et saada korraks pilku heites aimu, mis olid nende sõnavõttude tähtsamad teemad. Ilmseim ja tugevaim erinevus on minu meelest selles, et Lavrov ja Putin kõnelevad sõjast Euroopas, Stalini ajal aga mingit “Euroopat” poliitilises mõttes ei eksisteerinud. Olid konkreetsed suurvõimud: Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia.
Sõnapilvede tekitamisel abistas wordle.net
Kirjutasin Postimehes lühikese ülevaate ühest Venemaa lehes Komsomolskaja Pravda ilmunud vestlusringist, kus osalesid Vene majandusteadlane Mihhail Deljagin, Eestis piisavalt hästi tuntud Komsomolskaja Pravda ajakirjanik Galina Sapožnikova ja veel üks KP ajakirjanik, Jevgeni Tšernõhh.
Tegemist on materjaliga, mille algselt sõnastatud eesmärk näis olevat ülevaade Balti riikide majandusprobleemidest. Deljagin on hiljuti külastanud Eestit, Sapožnikova on aga Eestiga olnud lähemalt seotud pikka aega.
Seega võinuks kujuneda ju normaalne, mis siis, et ilmselt kriitiline ja eelkõige Vene-keskseid vaatenurki kajastav diskussioon.
Kuid võta näpust. Peab ütlema, et pärast suhteliselt mahuka teksti läbilugemist olin päris jahmunud, ning alustasin taas otsast, veendumaks, et näen õiesti. Ning olles 17 aastat ajakirjanik olnud, on mind suhteliselt raske millegagi üllatada.
Ega polekski olnud põhjust seda juttu eriti tähtsustada või isegi refereerida, sest Eesti kohta on jaburdusi Vene meedias piisavalt ilmunud. Üks ette või taha ei mängi olulist rolli – vaatamata isegi sellele, et Deljagini-vestlusringi näol on tegu tõesti ühe eriliselt “särava” eksemplariga omal alal.
Ent antud tekst tundub siiski üpris tähenduslik, kuna selle mõttevahetuse toel võib ootamatult vahetult ning selgelt tunnetada suurriiklikult põlglikku suhtumist, mis kusagil Moskva koridorides Eesti ja teiste Balti riikide suunas näib valitsevat.
Deljagini CV ja varasem tegevus ei anna põhjust pidada teda mingiks mustasajaliseks, kellele imperialistlikust positsioonist lähtuv Eesti-vaenulikkus oleks hällist saadik maailma kõige loomulikum asi. Tegu on inimesega, keda eluloo järgi võiks lugeda pigem lähedaseks Vene liberaalsele eliidile, ning kelle arukuses ei peaks olema kahtlust.
Ta on töötanud näiteks Boriss Jeltsini meeskonnas, tõsi, ta märgib et lahkus sealt omal soovil. Niisamuti on ta omal ajal nõustanud Vene asepeaminister Boriss Nemtsovi, kes on täna Vene demokraatliku opositsiooni seas üks võimekamaid poliitikuid.
Sestap oleks üpris kasulik taibata, kas Deljagin oma Komsomolskaja Pravda retoorikaga esindab tõesti ka laiemalt mingis Vene ühiskonnakihis, aga võib-olla isegi osas Venemaa intelligentsist omaksvõetud suhtumist meisse?
Vist ei tasu isegi rääkida siinkohal siltidest „fašism“, „apartheid“ ning „SS“, mida ka Deljagin järjekordselt Eesti peale kleepida üritab, või sarnastest väidetest, et 1939. aastal Eestis baasidesse veerenud Nõukogude sõjamasinaid tervitas rahvas lilledega ja ihkas stalinlikku Nõukogude Liitu. Taoliste jutumärkides faktide üle on mõttetu väitlusse asuda, sest eks võis ka vabalt ollagi, et keegi lihtsameelne või kommunist Vene tankistile nelgikimpu ulatada tahtis. Sama hästi võib ju väita, et eks leidus isegi 1939 Tšehhis ja Poolas mõni inimene, kes mingil põhjusel natside saabumist tervitas, rääkimata siis Venemaast 1941. Mine tõenda siin ja praegu, et 70 aastat tagasi Eestis tõesti ühtki lolli ei leidunud.
Deljagini retoorika aga tundub nii kõrgelt üleolev, mida vist ei lubanud endale isegi Stalin ja Molotov, kes jõupositsioonilt nõudsid 1939 Eestisse Nõukogude baase. Tänavu ilmunud kunagise riigikontrolöri Karl Soonpää mälestusteraamatus on muide lisade seas üpris hea ülevaade autentsetest repliikidest, mida Stalin ja Molotov toona Eesti delegatsiooniga kõneldes kasutasid. Muidugi, 1940. aastal oli jutt juba teine, kuid 1939 vahetati veel pigem džentelmenlikke lauseid.
Deljagini jämedused Balti riikide aadressil seevastu on võrreldavad lihtsalt rullnokliku laiamisega. Ei saa muidugi välistada, et tegu on ka teadliku üle võlli keeramise ja provotseerimisega.
Mulle tundub, et kui enda kodulehekülje kinnitusel „üks Venemaa tuntumaid majandusteadlasi“ lubab endale väljendada naaberriigi peaministri kohta, „kas hakkame teda loomaaias näitama?“ siis isegi olenemata mingitest hinnangutest tolle peaministri poliitikale, normaalne inimene selliseid väljendusi avalikult endale ei luba. See stiil on võib-olla kohane poe taha kogunenud joodikute seas, kui pudel on mõne ringi ära teinud.
Samasse rubriiki kuulub KP artiklis arutelu nt ka Läti vabadussamba üle, mille abil, nagu Deljagin väidab, olevat Läti ainus Balti riik, kes oskab „otse vabaduse pealt“ raha teenida – silmas peetakse Briti turistide trahvimist, kes mälestusmärgi juures oma häda ajavad. „See toob sisse küllaltki ilusat raha: ühest küljest – trahv, teisest küljest – täiendav turistide vool.“
„No ikka tõepoolest, raha ei haise!“ teravmeelitseb majandusdoktori vestluskaaslane.
Et saada Globaliseerimise Instituudi direktor Mihhail Deljagini taolistest majandusanalüüsidest täielikum pilt, soovitan vene keele oskajail lugeda selle teksti originaal ise läbi, ning siis otsustada, mida see kõik väärt on.
Vihastada selle kõige üle väga ei tasu. Pigem võiks suhtuda ilmnevasse kui teatud loodusnähtusse. Looduskatastroofide olemasolu otsustamine pole meie võimuses, kuid nende kahjusid on võimalik mõistliku tegutsemisega minimiseerida.
Sama artikli kohta Marko Mihkelsoni blogist.
Eesti koht tänases maailmas? Veidi aimu võib sellest saada, kui otsida Valge Maja koduleheküljelt pisimatki märki Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese töökohtumisest USA presidendiga 15. juunil.
Kõigepealt otsime sõnaga “ilves” (suuremalt vaatamiseks klõpsa pildil).
Proovime igaks juhuks ka “estonia”.
Ühesõnaga: ei miskit. Null. Zip. Nada. Zero. Valge Maja ei pea vajalikuks USA presidendi kohtumist väikeriigi presidendiga isegi paarirealise teatega ära mainida.
Imestada polegi midagi. Ega ka Kadriorg ei väljasta ju pressiteadet iga kord, kui president Ilves mõne inimesega kokku saab.
Aga sellest on siiski kahju, kuna nii ei ole näiteks ajakirjandusel kasutada selle kohtumise kohta ühtki president Obama tsitaati.
Et otsingumootor töötab korralikult, veendume, sisestades Valge Maja saidi otsingusse Itaalia peaministri nime, kes ka on äsja Obamaga kohtunud. “Berlusconi”.
Kui uskuda Google Newsi, siis ei leidu Ilvese-Obama kohtumisest ka pea mingeid märke tuntumais rahvusvahelistes uudistekanaleis, peale Eesti enda ja Balti riikide omade. Ainus erand on dpa teade, mis põhineb Eesti allikal.
Seepärast on kohane ja hea, et president.ee lehel leidub Eesti saatkonna pressiatašee Andrei Valentinovi tehtud foto. Vastasel korral hakkaks mõnedki vast kahtlema, et kas see kokkusaamine üldse reaalselt toimuski.
Update 17.06: Valge Maja on nüüd vähemalt pildi kohtumisest oma avalikule Flickri kontole üles laadinud: vaatamiseks kliki siia.
Täna avas USA presidendikantselei oma kanalid mitmes sotsiaalvõrgustikus: Twitter, MySpace, Facebook.
Valge Maja blogi kinnitusel on tegu osaga valitsemisreformist, mis peab muutma Ameerika riigivõimu loomingulisemaks ja läbipaistvamaks.
Pole midagi öelda. Ega tänase seisuga pole ju ammu enam vaja imeks panna, kui kedagi on sotsiaalveebides osalemas näha. Ükskõik kui tuntud või kõrge tegelasega poleks tegu. Imestada tuleb selle üle, et paljud seal ikka veel kohal ei ole.
Siiski oli näiteks FB marketingijuht Randi Zuckerberg (muide, firma ühe asutaja Mark Zuckerbergi õde) Valge Maja näoraamatu-lehekülje avamisest nii elevil, et säutsus juba tund aega enne asja ametlikku teadet: kinnitage rihmad, midagi olulist on tulemas.
Pilt president Obamast palli viskamas on aga Valge Maja kontolt Flickris. Autor nende ametlik fotograaf Pete Souza, CC litsents.
Tahan kiita Euroopa Parlamendi valimisteks paberid sisse andnud kandidaate. Eriti aga neid, kel reaalne võimalus osutuda valituks kuue õnneliku hulka pigem olematu, ent sellest hoolimata otsustasid end üles seada.
Iga kandidaadi pealt tuli ju seaduse järgi maksta riigikassasse ära kautsjon 21 750 krooni (viis kehtivat alampalka). Tagasi saab selle ainult juhul, kui üksikkandidaat või erakonna nimekiri kogub 7. juuni valimistel vähemalt 5% antud häältest.
Lihtne matemaatika ütleb, et paljud osalised ei jõua selle lähedalegi.
Raskel ajal suure summaga Eesti riigi toetamine on minu meelest üks tubli samm. Omakasupüüdmatu ja patriootlik tegu. Aitäh teile! Vastutasuks on puhas osalemise rõõm.
Siinkohal ma muidugi ei mõtle parlamendierakondade esindajaid, kel on võimalik oma kautsjoniraha võtta maksumaksja poolt erakondadele määratud toetusest, ning ka 5% künnise ületus hõlpsam.
Registreerimiseks esitatud kandidaatide loetelu on näha Vabariigi Valimiskomisjoni leheküljel siin.
IRL nimekirjas europarlamenti pürgiv Karoli Hindriks kirjutab oma blogis, et Keskerakonna esinumber Edgar Savisaar peaks kiiresti inglise keele kursustele minema.
Karoli Hindriks ütleb: “Minule teadaolevalt ei räägi Edgar Savisaar inglise keelt, seega tekib küsimus, et mida ta seal Brüsselis teha kavatseb? Eestil on Euroopa Parlamendis kuus kohta ning kui üks neist on tummahammas keelebarjääri tõttu, siis pole temast seal tolku. Edgar, Brüsselis vene keelega hakkama ei saa…”
See avaldus pani veidi mõtlema. Ma ei vaidle ju vastu, et inglise keele oskus on europarlamendis töötamiseks vajalik. Arvan pigem, et inglise keel on vajalik kõigile. Mitte niivõrd kusagil välismaal toimetamiseks, vaid ka kodumaal ja igapäevaselt. Kaasaegses maailmas on lihtsalt väga raske selleta toime tulla. Eriti kehtib see nii väikese keeleruumi puhul, kui meie oma.
Siiski on Karoli Hindriksi mõttekäik natuke üllatav. Just seetõttu, et tegu IRL nimekirja esindajaga. Igal teisel sammul rahvuslikkust rõhutava erakonna kandidaadilt oleks oodanud vähemalt äramärkimist, et eesti keel on ka üks Euroopa Liidu ametlik keel. Europarlamendis on põhimõtteliselt küll võimalik töötada puhtalt eesti keeles. Seal on muide ametis hiigelsuur tõlkijate armee. Kõned ja küsimused, kõik need on võimalik esitada eestikeelsena. Ja eesti keelde pannakse pidevalt ümber kilode viisi eurodokumente.
Efektiivseks tööks Brüsselis on hea vähemalt 2-3 EL keelt osata. Kuid formaalselt ei ole europarlamenti kandideerimiseks siiski inglise või prantsuse keele oskuse nõuet kehtestatud. On suveräänselt valijate otsustada, kas nad saadavad sinna umbkeelseid saadikuid või polüglotte.
Parandan end siinkohal: see oli 2004. aastal veel valijate otsustada, nüüd aga on parteid 90% otsust juba ette ära teinud.
Muide, veel selle sajandi algul kehtis ju ka Riigikokku kandideerimiseks keelenõue. See kaotati just nimelt Euroopa institutsioonide surve tulemusel. Selle tagajärjel ei ole enam vähimatki takistust Eesti parlamenti valitud saada ka inimesel, kes sõnagi eesti keelt ei oska. Kuidas ta seal praktilises töös osaleks, on juba muidugi teine küsimus.
Ma ei ole kindlasti nõus mõttega, et Brüsselis ei tule kasuks vene keel. Tegin alles paari päeva eest usutluse europarlamendi väliskomisjoni esimehe, Poola poliitiku Jacek Saryusz-Wolskiga, kes rääkis EL-Venemaa suhete keerukast sasipuntrast ja Venemaa lobitööst Brüsseli koridorides Moskva huvide kaitseks.
Mulle tundub, et vene keele oskajal on neis asjus orienteerumiseks tõsine eelis. Venemaa arengute jälgimine paraku on iga tõsise Eesti poliitiku jaoks kohustuslik, seda enam Brüsselis olles.
Edgar Savisaare inglise keele oskusest ma ei tea tegelikult suurt midagi. Pole lihtsalt iialgi kuulnud teda inglise keelt rääkimas. Kuid europarlamendi valimiste kontekstis on see tegelikult pseudoteema. Savisaar ei lähe nagunii europarlamenti. Tema laupäevane valimiskonverentsi kõne kinnitas veel kord, et Keskerakonda huvitavad need valimised eelkõige Eesti sisepoliitika instrumendina.
Küll oleks päris huvitav Tallinna linnapeakandidaatide keeleoskustaseme võrdlus. Et meil on paar kohalikku ingliskeelset meediakanalit olemas, miks mitte sügisel üks ingliskeelne valimisdebatt korraldada. Teemaks Tallinna välissuhtlus, Euroopa pealinnade kontaktid jne. Võibolla tooks väike keelekursus siiski mõnedele kandidaatidest kasu.
Pilt: Rahvuslipud Euroopa Parlamendi istungisaalis Brüsselis. Foto: Argo Ideon, 2004.
Täna juhtus Eesti meediailmas üks pisikene, kuid ometi küllalt märgiline sündmus. Vähemalt mulle teadaolevalt ei ole Eesti traditsiooniline “kõva” uudismeedia kunagi varem viidanud info allikana säutsule, ehk Twitteri mikroblogimiskeskkonna sõnumile (inglise keeles tweet).
Uudisteagentuur BNS osundas täna edastatud majandusuudises Reformierakonna poliitiku Keit Pentuse poolt paar tundi varem saadetud Twitteri sõnumit. Viimane kõlas järgmiselt “Eurokriteeriumi täitmiseks on uut -8,5%st majprognoosi arvestades (riigieelarve arvestab praegu -8%ga) vaja kulusid kärpida ca 3 mlrd”.
BNS viitas Twitterit kui “interneti suhtlusvõrgustikku”, ilmselt eeldades, et tegemist on agentuuri tarbijate enamiku jaoks tundmatu kanaliga. Ometi tundub, et tegu on mõnes mõttes läbimurdega. See tähendab, et Eesti uudisajakirjandus ei saa endale lubada ignoreerida Twitterit kui mingit internetifriikide ajaviidet. Seal võib peituda uudis – ava ja loe.
Mis asi on Twitter, võib lugeda näiteks tänavu jaanuaris EE Areenis ilmunud loost “Säuts kui sotsiaalmeedia ehituskivi”.
Twitteris edastatud sõnumid on vaikimisi avalikud, ehkki soovi korral võib kasutaja neid ka suunata üksnes konkreetsele adressaadile, või lubada ligipääsu vaid kitsale ringile.
Lisaks Pentusele (@keitpentus) võib leida Twitteri kasutajate seas juba teisigi Eesti poliitikuid, näiteks IRL europarlamendi valimisnimekirjas olev Karoli Hindriks (@karolihindriks) ja Keskerakonna aseesimees Kadri Simson (@kadrisimson). Oma Twitteri kanal on juba mõnda aega olemas ka Edgar Savisaarel (@savisaar), ent Keskerakonna esimees on seni kasutanud seda vaid oma blogi postituste linkide levitamiseks.
Erinevate sotsiaalmeedia keskkondade, näiteks Orkuti, Facebooki ning ka teismeliste seas tuntud Eesti keskkonna Rate.ee kasutamine infoallikana on Eesti meediakanalites juba niigi küllalt tavaline.
Ingliskeelse maailma suurtes meediakanalites on aga ka Twitteri sõnumid üpris sagedasti tsiteeritavad.
Illustratsioon: © Miha Filej Creative Commons 2.0 litsents.
