Archive for the 'Meedia' Category

Page 2 of 2

Valge Maja Twitteris, Facebookis

Obama palliga

Täna avas USA presidendikantselei oma kanalid mitmes sotsiaalvõrgustikus: Twitter, MySpace, Facebook.

Valge Maja blogi kinnitusel on tegu osaga valitsemisreformist, mis peab muutma Ameerika riigivõimu loomingulisemaks ja läbipaistvamaks.

Pole midagi öelda. Ega tänase seisuga pole ju ammu enam vaja imeks panna, kui kedagi on sotsiaalveebides osalemas näha. Ükskõik kui tuntud või kõrge tegelasega poleks tegu. Imestada tuleb selle üle, et paljud seal ikka veel kohal ei ole.

Siiski oli näiteks FB marketingijuht Randi Zuckerberg (muide, firma ühe asutaja Mark Zuckerbergi õde) Valge Maja näoraamatu-lehekülje avamisest nii elevil, et säutsus juba tund aega enne asja ametlikku teadet: kinnitage rihmad, midagi olulist on tulemas.

Pilt president Obamast palli viskamas on aga Valge Maja kontolt Flickris. Autor nende ametlik fotograaf Pete Souza, CC litsents.

Open Mind Index

Graffiti

Kas Eesti avalikus debatis ruulivad kivinenud stambid?

Open Mind Index oli muusikaportaali Last.fm ühe (hetkel mittetöötava) lisavidina parameeter, mis mõõtis kasutaja avatust eri muusikastiilide tarbimisele. Mida suurem number, seda suurem kuulaja vastuvõtlikkus erinevatele stiilidele. Näiteks, võib-olla meeldib sulle üle kõige country, aga sa ei ütle ka ära jazzist ega lülita Bachi peale raadiot välja.

Seevastu väiksema OMIga kuulaja teeb valikuid kitsamas segmendis – näiteks on valmis kuulama speed-metali ja thrash-metali, kuid ei mingil juhul hair-metali. Või on tema meelest üldse olematu muusika väljaspool seda, mida mängis Led Zeppelin aastail 1972-1974.

See oli väike sissejuhatus. Tegelikult mind huvitab hoopis küsimus, kuidas saaks mõõta Eesti avaliku keskustelu Open Mind Indexit?

Kuidas teile tundub, kas Eesti avalikus debatis osalejad on enamasti valmis uusi ideid omaks võtma, argumente ära kuulama ja oma seisukohti üle vaatama? Või kommenteerivad nad sageli toimuvat läbi kinnistunud vaadete ja tõekspidamiste prisma, et seejärel vasardada publiku silme ees puruks kõik, mis vanade eelarvamustega kokku ei sobi?

Eks ju põhilistes asjades peavadki inimesel üsna kindlad tõekspidamised olema. See on vundament, millele rajada oma ülejäänud väärtuste ja vaadete süsteem. Kas uskuda jumalikku ettemääratusse või teaduse kõikvõimsusse? Kumb sugupool huvi pakub? Üksikisiku vabadus või kollektiivi vajadused?

Kui inimesel on taolistes asjades selgus ükskord majas, siis muutub ta ilmavaade enamasti harva. On väheusutav, et Rooma paavst hakkab ühel päeval ateistiks või Richard Dawkins ühineb kirikuga.

Aga mingites vähem põhimõttelistes teemades võiks ju oma vaateid aegajalt ikkagi korrigeerida, kui ilmuvad uued tõendid või lihtsalt on rohkem aega asjade üle järele mõelda. Ning üldse – mustvalget leidub maailmas väga vähe. Sajaprotsendilised inglid ja kuradid on olemas ainult piiblis, kui sealgi. Reaalne elu koosneb vastuolulistest ning mitmepalgelistest tegelastest. Mitte puhas piiritus ega puhas vesi, vaid siiruviiruline kokteil.

Mulle tundub, et Eesti avaliku debati OMI on pahatihti kohutavalt väike. Suur hulk tegelasi võtabki sõna üksnes siis, kui on vaja mingit uut sündmust/nähtust oma harjunud raami sisse parajaks hööveldada. Eks lugejad/meediatarbijad seda sageli ootavadki. Neidki ei huvita arvamuse muutmine kirjutatu või näidatu ajel, vaid kinnituse leidmine senistele eelarvamustele.

Väitluse all ei mõelda meil tihti mitte eri argumentide esitamist ja nende sisulist arutelu, vaid ammu kinnistunud (kinnijooksnud) vaadete kuulutamist ning siis nende poliitkorrektset kõrvutamist. Nii seisabki üks kulunud stamp samas rivis teise sarnasega, mis esindab küll teistsugust positsiooni, kuid on sama kõvasti sammaldunud.

Samalaadse probleemi võib avastada inimestest kõneldes. Kirjuta plangule mõni tuntud nimi ja juba on teada, mis kommentaarid knee-jerk tüüpi reaktsioonina järgnevad.

Ma ei hakka siinkohal konkreetseid näiteid esitama. Igaüks leiab neid kasvõi täna õhtul TVd vaadates ja veebi lugedes hulganisti. Võib ju mängida niisugust mängu: võta suvaline päevakajaline märksõna, ning siis kujutle, mida võiks selle kohta öelda kohalikud arvamusliidrid A, B, C ja D. Kui sa juba nime järgi ette tead, mida inimene pea kõigest arvab, siis on tegu surnult sündinud väitlusega.

Mis ei tähenda samas, et teinekord poleks oma seisukoha lõpuni kaitsmine mõttekas. Neid, kes iga õrnema puhangu peale vaateid muudavad, kutsutakse jällegi tuulelippudeks.

Pilt: Graffiti. Foto Argo Ideon

Sotsiaalmeedia verstapost?

Twitter Täna juhtus Eesti meediailmas üks pisikene, kuid ometi küllalt märgiline sündmus. Vähemalt mulle teadaolevalt ei ole Eesti traditsiooniline “kõva” uudismeedia kunagi varem viidanud info allikana säutsule, ehk Twitteri mikroblogimiskeskkonna sõnumile (inglise keeles tweet).

Uudisteagentuur BNS osundas täna edastatud majandusuudises Reformierakonna poliitiku Keit Pentuse poolt paar tundi varem saadetud Twitteri sõnumit. Viimane kõlas järgmiselt “Eurokriteeriumi täitmiseks on uut -8,5%st majprognoosi arvestades (riigieelarve arvestab praegu -8%ga) vaja kulusid kärpida ca 3 mlrd”.

BNS viitas Twitterit kui “interneti suhtlusvõrgustikku”, ilmselt eeldades, et tegemist on agentuuri tarbijate enamiku jaoks tundmatu kanaliga. Ometi tundub, et tegu on mõnes mõttes läbimurdega. See tähendab, et Eesti uudisajakirjandus ei saa endale lubada ignoreerida Twitterit kui mingit internetifriikide ajaviidet. Seal võib peituda uudis – ava ja loe.

Mis asi on Twitter, võib lugeda näiteks tänavu jaanuaris EE Areenis ilmunud loost “Säuts kui sotsiaalmeedia ehituskivi”.

Twitteris edastatud sõnumid on vaikimisi avalikud, ehkki soovi korral võib kasutaja neid ka suunata üksnes konkreetsele adressaadile, või lubada ligipääsu vaid kitsale ringile.

Lisaks Pentusele (@keitpentus) võib leida Twitteri kasutajate seas juba teisigi Eesti poliitikuid, näiteks IRL europarlamendi valimisnimekirjas olev Karoli Hindriks (@karolihindriks) ja Keskerakonna aseesimees Kadri Simson (@kadrisimson). Oma Twitteri kanal on juba mõnda aega olemas ka Edgar Savisaarel (@savisaar), ent Keskerakonna esimees on seni kasutanud seda vaid oma blogi postituste linkide levitamiseks.

Erinevate sotsiaalmeedia keskkondade, näiteks Orkuti, Facebooki ning ka teismeliste seas tuntud Eesti keskkonna Rate.ee kasutamine infoallikana on Eesti meediakanalites juba niigi küllalt tavaline.

Ingliskeelse maailma suurtes meediakanalites on aga ka Twitteri sõnumid üpris sagedasti tsiteeritavad.

Illustratsioon: © Miha Filej Creative Commons 2.0 litsents.



Kommunistid tembutavad jälle

Mõni aeg tagasi levis veebis venekeelne libauudis Eesti talunikest Tammest ja Saarest, kes olevat kusagil Ida-Virumaal ENSV välja kuulutanud. Miskipärast tundus lugu nii usutav, et isegi mõned lääneriikide meediakanalid võtsid seda tõe pähe.

leninposterLibauudise tootis marginaalne liikumine ” Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid”, kelle ühe eestvedaja sõnul oli tegu abiga Venemaale NATO-vastases infosõjas. Sellest võib lähemalt lugeda Ekspressi kolleegi Raul Ranne kirjutatud loos.

Ei möödunudki aga palju aega, kui “Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid” on taas hoogsalt asunud NATO-vastasele sõjateele.

Seekord on lugu isegi põnevam: Eesti commandos olevat pihta pannud arvuti kellegi kommunist Viktor Perovi käsikirjaga, mis paljastab Eesti eriteenistuste spioonide-hüpnotisööride salajased plaanid Venemaa piiriäärsetel aladel – Slantsõ, Ivangorodi ja Kingissepa rajoonis.

“NATOsse kuuluva Eesti commandoste erirühm imbus pühadeööl kontorisse. Valvur piserdati üle uusima vahendiga X-018 , aga pärast seda viis ammugi minu poolt tagaotsitav resident Päts memorandumi NATO kurjadest plaanidest oma autos Leningradi oblastist ära, süngesse Pärnu linna,” jutustab Perov.

Vene keele valdajad saavad antud lugemisvara nautida täies pikkuses siit.

Plakat: Wikimedia Commons

Paar lisandust usutlusele

Vadim Retškalov

Tänases Postimehe lisas A(rvamus) K(ultuur) ilmus mu usutlus Moskva ajalehe Moskovski Komsomolets ajakirjaniku Vadim Retškaloviga, kes jutustab oma kogemustest Lõuna-Osseetias mullu augustikuise “viiepäevase sõja” ajal.

(Lisandus 20. märtsil: täna ilmus see usutlus ka vene keeles.)

Retškalov ilmselt pole Eestis, eriti eestikeelse meedia tarbijatele kuigi tuntud (kui mitut Venemaa ajakirjanikku näiteks Sina oskad nimetada?). Seepärast lisan natuke tausta.

Hakkasin paar päeva peale sõja algust lugema Retškalovi blogi, mis nagu enamus Venemaa veebipäevikuist, asub mitte Blogspotis, vaid Livejournal keskkonnas.  Valitses ju infopuudus. Lääne, sh Eesti meedia ei omanud sõjapiirkonda otsest ligipääsu, vaid piirdus enamasti Tbilisist saadud teabega, millele sõltumatut kinnitust leida oli keerukas. Olukord oli väga pingeline ning liialdusi leidus juba väiksemalgi analüüsil mõlema poole edastatud teabes. Vene riiklik televisioon edastas üldse ainult selget propagandat.

Kuid ometi olid Vene poolel ju konfliktipiirkonnas olemas Vene ajakirjanikud, ning seega hakkasin veebist otsima eelkõige kirjeldusi, milles korrespondendid rääkisid konkreetselt oma silmaga nähtust.

Retškalovi blogi tundus leitud allikatest üks kõige arutlevamaid ja otsekohesemaid. Lisaks on mees ka väga hea jutustaja. Minu meelest on tema ajaveebis veel mitmeid pärle, mis vääriksid kusagil eesti keelde tõlkimist ja äratrükkimist. Näiteks lugu tadžikk Mahmudist, kes Moskva luksuselamus autopesula püsti lõi, jõukaks sai ning kuidas asi lõpuks ootamatu pöörde võttis. Või lugu sellest, kuidas Tšetšeeniasse uusaasta tähistamise reportaaži tegema saadetud ajakirjanik kohtus täiesti juhuslikult värskelt ametisse saanud president Putiniga. Loed selliseid lugusid ning kui jutt lõpeb, tahaks kohe järgmist.

Seega, kui tekkis võimalus märtsi algul Moskvasse sõita, mõtlesin kohe, et tuleks Retškalov üles otsida. Õnneks oli ta samuti tol ajal Vene pealinnas kohal, ning jäi ka kohtumisega nõusse, ehkki tõstsime selle aega mitmeid kordi ringi.

Ajalehe Moskovski Komsomolets toimetus asub hiigelsuures majas, kus on ka muid lehti ning trükikoda. Õiget sissepääsu oli päris keeruline leida. Maja ühel seinal ripub aga mälestustahvel sealsamas mõrvatud MK ajakirjanik Dmitri Holodovile

Oma kahetoalises, ent siiski väikeses, akendeta kabinetis pahvis Retškalov paksu sigaretisuitsu ja pajatas oma lugu  Osseetia sõjast. Muidugi oli see lugu märksa pikem ja põhjalikum kui too osa, mis lehte jõudis. Näiteks surnukehade, nii Vene kui Gruusia sõjaväelaste omade kirjeldused ma jätsin teadlikult vahele – et lugejat säästa.

Tegelikult, kogu see sõja kirjeldus oli üldse mõnevõrra värvikam. Markeerisin küll tekstis paaris kohas mingid väljendid sõnaga “kurat”, ent sellegi tõmbas mul toimetaja sobimatuna maha. Mis teha! Postimees on kogupereleht. Kuid sõda ja vandumine pole vist iialgi lahus käinud.

Osseetia sõjaga enam-vähem lõpule jõudnud, rääkis Retškalov mulle veel paar üpris uskumatut lugu. Näiteks sellest, kuidas Vene prokuratuur Anna Politkovskaja mõrvaprotsessi käigus ohvrit laimas ja vandemeestele tutvustas muuhulgas puhtalt ilukirjanduslikku materjali raamatust, mille kangelanna on keegi ajakirjanik Alla Pollitrovskaja (vene keele oskajad vast taipavad siin sõnademängu). Nüüdseks on selle stoori kohta Retškalovil juba ka MK ajalehes kaks materjali ilmunud, need on veebis vabalt loetavad.

Kõike seda lugedes aga taipad, et Eesti on küll ka teinekord kummaliste juhtumiste maa, seda eriti poliitiliste tegelaste seikluste osas,  ent Venemaal toimuvate “imedega” on meil siiski väga raske võistelda.

Konkreetselt 080808 sõja kajastamisest on juttu tänases Postimehe lisas, seda ma siin eriti ei puuduta.

Ent üks üpris kurioosne lugu leidub ajakirjanik Vadim Retškalovi arsenalis veel ja kannab nime “Särk“. No see on niisugune lugu, et tahaks hüüda: ei ole võimalik! :) Kui jutu juures pilti ei oleks, ei usuks mina ka.

Pildil on ajakirjanik Vadim Retškalov oma kabinetis, Moskovski Komsomoletsi toimetuses. Foto: Argo Ideon

SMV!

I'm Independant!

I'm Independant! © Sharon Cooper

Lausa uskumatu, kui eripalgelisi ja nutikaid pilte saab teha Eesti lipuvärvide sinimustvalge kombinatsiooniga!

Eesti Vabariigi äsjase 91. sünnipäeva puhul tuli ühel fotosaidi Flickr kasutajaist – nimega lessake – suurepärane mõte koguda üle maailma inimestelt fotosid, mille põhimotiivis leidub sinimustvalge värvikooslus. Ülalolev pilt “I’m Independant!” on neist ainult üks. Tänan foto autorit Sharon Cooperit Hitchinist Inglismaalt lahke loa eest pilti siin blogis näidata.  Flickri kasutajate põnevatest piltidest on minu lemmikud veel näiteks see ning too ja selline pluss mitmed teised. Kõik üle 200 foto on näha siin. SMV ruulib täiega, ning on üldse silmale meeldiv, mitte ainult lipu tarvis sobiv trikoloor.

Mulle tundub, et kogutu seas leidub ka mitmeid pilte, mille kasutamist võiks kaaluda ka Eesti nö ametlikus turundamises. Vahelduva eduga ja üpris kalli raha eest meie riigile erinevate tunnuslausete tellimine  saab käesoleval juhul 1:0 ära toreda kodanikualgatuse, ning lihtsalt paljude Eesti suhtes sõbralike inimeste käest.

Kellele kuulub presidendi pilt?

Paistab, et Ameerikas läheb tõsiseks vaidluseks, kelle oma on president Obama kujutis. Kas fotograafi oma, tema käest pildi ära ostnud uudisteagentuuri oma või hoopis rahva oma.

Barack Obama Official portrait
Barack Obama ametlik portree. Foto: Pete Souza

Jutt on fotost, mis ilmselt oli eeskujuks kunstnik Shepard Fairey‘le, kui too joonistas oma kuulsa sinipunase valimisposteri presidendikandidaat Obamast. Plakat on nüüdseks muutunud ikooniliseks, ning ilmselt teenib Fairey selle pealt päris head raha. Sestap, nagu võib lugeda New York Times’ist, pöördus uudisteagentuur AP hiljuti kunstniku poole, ning taotles osa tuludest – väidetavalt heategevaks otstarbeks. Seepeale andis Fairey asja kohtusse ja taotleb oma õiguste tunnistamist.

Kuid tundub, et asi on pigem põhimõtteline. AP-le lihtsalt ei meeldi, et keegi võtab nende levitatud pildi, teeb selle põhjal kuulsa kunstiteose ning sellega asi lõpebki. See tähendaks, et sama võivad teha tulevikus teisedki. Agentuuri õigus oma piltidele hägustub, ning see tähendab talle majanduslikku kahju, või vähemalt saamata tulu. Kuigi, NYT loost saab veel teada, et algse pildi autoriõigus pole mitte AP oma, vaid selle 2006. aastal Rahvuslikus Pressiklubis üles võtnud fotograaf Mannie Garcia oma. Nii et sasipundar on päris suur ja see, et tegu väga tuntud pildiga, asja ilmselt ei lihtsusta.

Nüüd aga tagasi Obama juurde. Nimelt riputas tema meeskond mõni aeg tagasi veebiküljele change.gov kõigile allatõmbamiseks ametliku foto president Obamast. Autoriks nüüdne Valge Maja ametlik fotograaf Pete Souza.

Teatavasti kehtib USAs põhimõte, et föderaalvalitsuse ametnike poolt töökohustuste täitmise käigus loodule ei ole autoriõigust. Väga tore reegel, tänu millele võib näiteks igaüks laadida vabalt endale NASA kosmosepilte ja teha neist kasvõi multifilmi, kui huvi on.

Kuid Souza tegi selle foto 13. jaanuaril, kui Obama veel ei olnud USA president ega tema Valge Maja fotograaf. Ning kui vaadata selle pildifaili infosse (EXIF tags), siis on seal täiesti olemas märge © 2008 Pete Souza.

Huvitav, kas sellesse nüanssi on sisse programmeeritud mõni järgmine kohtuasi? Ehk siiski mitte, sest change.gov leheküljel toodud andmete järgi on kogu Obama-Bideni üleminekumeeskonna poolt toodetud materjalile pandud külge CC 3.0 litsents. St kõik võivad pilti kasutada, nõutav on vaid autori äramärkimine.

Seepärast võtsingi Obama ametliku portree ka käesoleva postituse illustratsiooniks.