Author Archive for Archie

Page 3 of 5

Näoraamatul Eestis 56 tuhat kasutajat

FacebookFacebooki kohalike kasutajate hulka sai mõnevõrra arutatud eilses blogipostituses ja selle kommentaariumis. Pakkusin ise suurusjärguks mõni tuhat, kuid tundub, et olin liiga pessimistlik.

Londoni blogija Nick Burcher on Facebooki kasutajate hulka riigiti uurinud põhjalikumalt mõnda aega. Tema andmetel väitis Facebook ise tänavu aprillis, et Eesti, Läti ja Iraak on kolm riiki, millest on Facebookis registreeritud vaid alla 20 kasutaja.

Olles ise juba paar aastat olnud FB üks kasutajaid, tundus see number pehmelt öeldes joga. Nüüd on aga Facebook Burcheri andmeil oma statistikat uuendanud, ning tema kinnitusel näitab see Eesti aktiivsete kasutajate hulgaks 56 360.

See tundub isegi tõepärane: samas suurusjärgus on meil ju näiteks e-hääletajaid.

Burcher oma blogis ei kirjelda täpselt meetodit, kuidas kasutajate arvu riigiti mõõdetakse, ent see käib läbi FB reklaamitellimise liidese. Tundub, et tegu võib olla sama meetodiga, mida kirjeldatakse ühes teises blogis siin.

Ent omal toda meetodit proovida ei õnnestunud – võib-olla asi selles, et asun nii kõrvalises kohas kui Eesti ja meie tarvis keegi FB-sse reklaame väga ei pane. Huvitav, kas keegi USAs, Hispaanias vms asuja saaks kontrollida antud meetodi toimivust ning kas Eesti kohta näidatav number on tõesti üle 56k?

Facebooki Estonia kommuuni liikmete arv on tänase seisuga 22 865 (via Olev Vaher), mõne suurema Eestiga seotud grupi liikmete arv viie tuhande kandis. Oletades, et kõik Eesti kasutajad ei soovi Estonia networkis liikmed olla, siis 56 tuhat isegi ei tundu ülemäära suur pakkumine.

Lisandus: veel üks allikas kinnitab, et Eestis on üle 50 000 Facebooki kasutaja. See on sait checkfacebook.com, avaneval lehel on interaktiivne kaart, millel klõpsates näeb eri riikide kasutajanumbreid. Saidi andmeil on 2. juuli seisuga 60,5% Eesti näoraamatukasutajaist naised. Vanuserühmadest on Eestist FBs  suurimaiks 18-24a (ca 40% kasutajaist) ja 25-34a (ca35%).

Kui võtta aluseks Burcheri pakutud 56 360, on näoraamatus ca 7,4% Eesti internetikasutajaid ja 4,2% Eesti elanikke.

Foto:  Scott Beale / Laughing Squid Litsents: Creative Commons 2.0

Paar mõtet identiteedist veebis

The Web

See on omamoodi huvitav teema. Variante on (pea) täielikust anonüümsusest täisnime ja passipildini. Kes tahab, võib kirjutada juurde ka aadressi, telefoninumbri ja kellaaja, mil pirukas ahjust välja tuleb.

Aga on ka hulk vahepealseid võimalusi.

Tegelikult oleks põnev lugeda pädevat analüüsi, kuidas ja miks Eesti portaalide kommentaariruumis vohav anonüümsus on sellisena välja kujunenud. Paljudes veebi muudes lõikudes – sh eestikeelses netis – pole tundmatuna esinemine ju päris nii endastmõistetav. Blogimaailmas võib vestluses osaleja kohta sageli leida piisavalt teavet, isegi kui ta kõikjal oma ees- ja perekonnanime ning positsiooni ei afišeeri. Isegi täiesti juhuslikul internetikülalisel pole erilist probleemi välja uurida, kes on nt Seikatsu, Distant Signals või Petskratt. Igapäevased sotsiaalmeedia tarbijad teavad oma kontakte juba niigi.

Kasutajate privaatsusvalikuid mõjutab ka iga veebikeskkonna kujunenud tava. Näiteks Facebookis inimesed enamjaolt kasutavad oma täisnime, kuid on ka erandeid. Ilmselt soovivad mõned suhelda vaid lähima tutvusringiga ning kaalutlevad, et pole vaja end ülearu hõlpsalt leitavaks teha. Kusagilt lugesin aga mõtet, et näoraamat on „alternatiivne rahvastikuregister“. Eestis veel mitte, küll aga näiteks Kanadas, kus Facebooki registreeritud kasutajaid on ligi 29% rahvastikust, või Norras (25%) – andmed siit. Samas, FB point ongi olla tuttavate vahelise suhtluse keskkond, ning paduanonüümsena poleks seal palju peale hakata.

Isegi Twitteris leidub küllalt suur osa selgelt tuvastatavaid kasutajaid, ehkki idee poolest võib igaüks teha seal ka kümme või kakskümmend kontot. Näiteks on mul jälgitavate seas tuntud welebrity, kes kirjutab vähemalt kolme konto alt, sh on eraldi konto ka neiu iPhone’l. Telefon siis aeg-ajalt kaebab, kui aku on kuumaks läinud, või et tahaks juba olla uus-läikiv iPhone 3gs.

Veel mitmekesisemaid võimalusi pakub veebi-minaga kaasaskäiv visuaalne isikupära. Harilikult väljendub see pildikesena nime kõrval, olgu siis FB-s, Twitteris, blogikommentaarides, Flickris, YouTube kanalis jne jne.

Too avatar või ikoon võimaldab eneseväljendust kõige erinevamail viisidel, sh poliitiliste või kultuuriliste statementide esitamist. Viimasest ajast meenub Twitteri pildimärkide „roheliseks värvimise“ laine, väljendamaks toetust Iraani demokraatiale. Samuti spetsiaalsed valimisavatarid Eesti eurovalimiste kandidaatide ja nende toetajate nimede kõrval Facebookis (vähemalt IRL kasutas seda võtet), ning Michael Jacksoni pildikesed enda oma asemel, et popikuningat mälestada.

Iga suvaline pilt ikooniks/avatariks ei sobi. Tegu on ju suhteliselt väikese nelinurgaga, mil pisidetailid hägustuvad. Ideaaljuhul võib veebiidentiteedi juurde käiv foto või pilt olla spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud.

Olin tegelikult ammu mõelnud hankida endale sotsiaalveebides kasutamiseks mingi märk, mis poleks lihtsalt juhuslik valik. Aga hea mõte ei olnud üldse kerge saabuma. Paiguti oli mul kasutusel üks kena roheline leht (vt ülemist fotot, vasakul), kuna mulle too pilt ja eriti selle valgus lihtsalt väga meeldisid.

Kuid samas ei ole sel lehepildil mu olemuse või eluga eriti rohkem seost, kui et pilt oli omatehtud. Ja kuigi üritan meelsasti olla loodussõbralik, viibin enam siiski urbaanses keskkonnas.

Lõpuks siiski üks idee saabus. Suur tänu selle eest Edgar Savisaarele. Õieti sain inspiratsiooni ühest ta blogikirjutisest, milles mu tagasihoidlikku ja oma arust üpris leebet isikut austati konkreetse iseloomustusega.

Ega pistrik polekski ju kehv olla. Tõsi, tegu on poliitiliselt üpriski laetud terminiga, mida enam on pruugitud nt juhtudel, kui räägitakse Iraagi sõja käivitamise eestkõnelejaist Bushi administratsioonis.

Ent kas teadsite näiteks, et pistrikud on maailmas teadaolevalt kõige kiiremini liikuvad elusolendid? Taevast oma saagi kallale sööstes võivad nad jõuda kiiruseni 320 km/h.

Falcon by Onezumi

Laheda veebiikooni joonistas mulle USA koomiksikunstnik Onezumi Hartstein. Aitäh! Tema kohta saab lähemalt lugeda aadressil www.onezumi.com.

Muu hulgas loob Onezumi stiilset, mõnusalt jaburat õuduskoomiksit Stupid & Insane Defenders Against Chaos, mida saab vaadata sealtsamast veebist.

Vasakul nähtav märk ise läheb peagi kasutusse nii Facebookis, Twitteris kui mujal veebides, kus mind leida on. Muide, see pildil olev pistrik tundub mulle täiesti heasüdamlik, võiks öelda lausa nunnu.

Märgin veel lõpuks, et uuendusena saab ka siinsamas blogis nüüd kommenteerida, logides selleks sisse oma Twitteri või Facebooki konto abil. Tegemist on Disqus kommentaarisüsteemiga, mille lisamine WordPressi blogile pole üldse keeruline. Veidi nuputamist nõudis Facebook Connecti seadistamine, kuid seegi osutus küllalt lihtsaks.

FB Connecti abil logimine on juba olemas nt Vimeos, Diggis ja CNNi foorumis. Arvan, et pea see Eestigi suurematesse veebikeskkondadesse ei jõua. Tõsi, selle vidina levikut piirab näoraamatu kasutajate seni tagasihoidlik hulk Eestis – pakuksin, et meid on vast mõne tuhande inimese kandis (täiendus Olev Vaheri abiga: Facebooki Estonia networkis on üle 22 000 liikme).

SMV! II

SMV!

Hetk vabadussõja võidusamba avamiselt Tallinnas 22.06.2009.

Foto Argo Ideon

Kas mõtlesid otsida “Lives” ?

Eesti koht tänases maailmas? Veidi aimu võib sellest saada, kui otsida Valge Maja koduleheküljelt pisimatki märki Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese töökohtumisest USA presidendiga 15. juunil.

Kõigepealt otsime sõnaga “ilves” (suuremalt vaatamiseks klõpsa pildil).

screenshot1

Proovime igaks juhuks ka “estonia”.

screenshot 2

Ühesõnaga: ei miskit. Null. Zip. Nada. Zero. Valge Maja ei pea vajalikuks USA presidendi kohtumist väikeriigi presidendiga isegi paarirealise teatega ära mainida.

Imestada polegi midagi. Ega ka Kadriorg ei väljasta ju pressiteadet iga kord, kui president Ilves mõne inimesega kokku saab.

Aga sellest on siiski kahju, kuna nii ei ole näiteks ajakirjandusel kasutada selle kohtumise kohta ühtki president Obama tsitaati.

Et otsingumootor töötab korralikult, veendume, sisestades Valge Maja saidi otsingusse Itaalia peaministri nime, kes ka on äsja Obamaga kohtunud. “Berlusconi”.

screenshot3

Kui uskuda Google Newsi, siis ei leidu Ilvese-Obama kohtumisest ka pea mingeid märke tuntumais rahvusvahelistes uudistekanaleis, peale Eesti enda ja Balti riikide omade. Ainus erand on dpa teade, mis põhineb Eesti allikal.

Seepärast on kohane ja hea, et president.ee lehel leidub Eesti saatkonna pressiatašee Andrei Valentinovi tehtud foto. Vastasel korral hakkaks mõnedki vast kahtlema, et kas see kokkusaamine üldse reaalselt toimuski.

Update 17.06: Valge Maja on nüüd vähemalt pildi kohtumisest oma avalikule Flickri kontole üles laadinud: vaatamiseks kliki siia.

Täiesti poliitikavaba

Kas meil on hetkel majoneesivalitsus või Mercado-valitsus? Ah, mina ka ei tea. On laupäev, vaadake parem toredaid kiisumiisusid.

Ei jõudnud veel Tallinna tuntud söögikohas maha istudagi, kui need kaks selli hakkasid juba aknast sisse kiikama. Suvekohvikumööbel sobib mängimiseks küll.

Uus Star Trek seisab hästi koos

Vaatasin kinos ära uusima Star Treki filmi. Võib täiesti soovitada. Erinevalt mõnestki muust selle sarja ainetel tehtud pikemast linateosest on tegemist hoogsa looga, mis naelutab vaataja silmad ekraanile algusest lõpuni.

Tegu on stooriga, mis jääb Star Treki sarjade mütoloogias seriaali Enterprise ja algse Star Treki seriaali (TOS) vahele, õigemini on viimase proloog. Ekraanil on TOSist tuntud tegelased kapten James T. Kirk, Spock, Chekov, Uhura jt., kuid kõik nad on verinoored Tähelaevastiku Akadeemia kursandid. See aga ei sega actionit ja möllu filmis arendamast kõvemaski tempos, kui mitmes muus Star Treki filmis kokku.

Midagi kummastavat või segavat filmis polnudki. Isegi too 60ndate disain ja riietusstiil, mis algse Star Treki seriaali maailmaga paratamatult kaasas käib, ei hakanud liiga häirima (näiteks ajaliselt eelnev Enterprise on ju selles mõttes kõvasti modernsem, ehkki mitte nii palju, et see ebaloogiline tunduks).

Mingi ülimalt suur TOS fänn ma pole. Star Trekist meeldivad mulle enam just hiljem valminud Enterprise seriaal, ning Voyager, eriti tolle hilisemad hooajad. Muidugi ei saa mööda ka “uuest generatsioonist” kapten Jean-Luc Picardiga. See on tänaseks juba isegi klassikalisem kui TOS oligi. Sest olgu klingonid ja romuluslased kui kõvad vastased tahes, tõeline Star Trek minu jaoks algas algas ikkagi borgidest.

Kõnesolevas filmis ei teadnud keegi borgide kuupidest ja assimileerimisest veel midagi, tegemist jätkus nendetagi. Kahju veidi, et klingonid kordagi ekraanile ei ilmunud: lugesin kuskilt, et üks kavandatud ja vist isegi üles võetud stseen jäeti lõpuks välja.

Kuid minu meelest on sellel versioonil kapten Kirki juhitud Enterprise’st potentsiaali. Ei näe põhjust, miks antud film peaks jääma nende tegelastega viimaseks. Mõnevõrra keeruline vast on arendada sündmustikku selliselt, et asi kusagil olemasoleva Star Treki kaanoniga vastuollu ei satuks, fännid selliseid asju ei andesta. Aga raskused on selleks, et neid ületada.

Live long and prosper!

Valge Maja Twitteris, Facebookis

Obama palliga

Täna avas USA presidendikantselei oma kanalid mitmes sotsiaalvõrgustikus: Twitter, MySpace, Facebook.

Valge Maja blogi kinnitusel on tegu osaga valitsemisreformist, mis peab muutma Ameerika riigivõimu loomingulisemaks ja läbipaistvamaks.

Pole midagi öelda. Ega tänase seisuga pole ju ammu enam vaja imeks panna, kui kedagi on sotsiaalveebides osalemas näha. Ükskõik kui tuntud või kõrge tegelasega poleks tegu. Imestada tuleb selle üle, et paljud seal ikka veel kohal ei ole.

Siiski oli näiteks FB marketingijuht Randi Zuckerberg (muide, firma ühe asutaja Mark Zuckerbergi õde) Valge Maja näoraamatu-lehekülje avamisest nii elevil, et säutsus juba tund aega enne asja ametlikku teadet: kinnitage rihmad, midagi olulist on tulemas.

Pilt president Obamast palli viskamas on aga Valge Maja kontolt Flickris. Autor nende ametlik fotograaf Pete Souza, CC litsents.

Aitäh, Eesti riigi toetajad!

Tahan kiita Euroopa Parlamendi valimisteks paberid sisse andnud kandidaate. Eriti aga neid, kel reaalne võimalus osutuda valituks kuue õnneliku hulka pigem olematu, ent sellest hoolimata otsustasid end üles seada.

Iga kandidaadi pealt tuli ju seaduse järgi maksta riigikassasse ära kautsjon 21 750 krooni (viis kehtivat alampalka). Tagasi saab selle ainult juhul, kui üksikkandidaat või erakonna nimekiri kogub 7. juuni valimistel vähemalt 5% antud häältest.

Lihtne matemaatika ütleb, et paljud osalised ei jõua selle lähedalegi.

Raskel ajal suure summaga Eesti riigi toetamine on minu meelest üks tubli samm. Omakasupüüdmatu ja patriootlik tegu. Aitäh teile! Vastutasuks on puhas osalemise rõõm.

Siinkohal ma muidugi ei mõtle parlamendierakondade esindajaid, kel on võimalik oma kautsjoniraha võtta maksumaksja poolt erakondadele määratud toetusest, ning ka 5% künnise ületus hõlpsam.

Registreerimiseks esitatud kandidaatide loetelu on näha Vabariigi Valimiskomisjoni leheküljel siin.

Keeleoskus ja valimised

European Parliament, Brussels

IRL nimekirjas europarlamenti pürgiv Karoli Hindriks kirjutab oma blogis, et Keskerakonna esinumber Edgar Savisaar peaks kiiresti inglise keele kursustele minema.

Karoli Hindriks ütleb:  “Minule teadaolevalt ei räägi Edgar Savisaar inglise keelt, seega tekib küsimus, et mida ta seal Brüsselis teha kavatseb? Eestil on Euroopa Parlamendis kuus kohta ning kui üks neist on tummahammas keelebarjääri tõttu, siis pole temast seal tolku. Edgar, Brüsselis vene keelega hakkama ei saa…”

See avaldus pani veidi mõtlema. Ma ei vaidle ju vastu, et inglise keele oskus on europarlamendis töötamiseks vajalik. Arvan pigem, et inglise keel on vajalik kõigile. Mitte niivõrd kusagil välismaal toimetamiseks, vaid ka kodumaal ja igapäevaselt. Kaasaegses maailmas on lihtsalt väga raske selleta toime tulla. Eriti kehtib see nii väikese keeleruumi puhul, kui meie oma.

Siiski on Karoli Hindriksi mõttekäik natuke üllatav. Just seetõttu, et tegu IRL nimekirja esindajaga. Igal teisel sammul rahvuslikkust rõhutava erakonna kandidaadilt oleks oodanud vähemalt äramärkimist, et eesti keel on ka üks Euroopa Liidu ametlik keel. Europarlamendis on põhimõtteliselt küll võimalik töötada puhtalt eesti keeles. Seal on muide ametis hiigelsuur tõlkijate armee. Kõned ja küsimused, kõik need on võimalik esitada eestikeelsena. Ja eesti keelde pannakse pidevalt ümber kilode viisi eurodokumente.

Efektiivseks tööks Brüsselis on hea vähemalt 2-3 EL keelt osata. Kuid formaalselt ei ole europarlamenti kandideerimiseks siiski inglise või prantsuse keele oskuse nõuet kehtestatud. On suveräänselt valijate otsustada, kas nad saadavad sinna umbkeelseid saadikuid või polüglotte.

Parandan end siinkohal: see oli 2004. aastal veel valijate otsustada, nüüd aga on parteid 90% otsust juba ette ära teinud.

Muide, veel selle sajandi algul kehtis ju ka Riigikokku kandideerimiseks keelenõue. See kaotati just nimelt Euroopa institutsioonide surve tulemusel. Selle tagajärjel ei ole enam vähimatki takistust Eesti parlamenti valitud saada ka inimesel, kes sõnagi eesti keelt ei oska. Kuidas ta seal praktilises töös osaleks, on juba muidugi teine küsimus.

Ma ei ole kindlasti nõus mõttega, et Brüsselis ei tule kasuks vene keel. Tegin alles paari päeva eest usutluse europarlamendi väliskomisjoni esimehe, Poola poliitiku Jacek Saryusz-Wolskiga, kes rääkis EL-Venemaa suhete keerukast sasipuntrast ja Venemaa lobitööst Brüsseli koridorides Moskva huvide kaitseks.

Mulle tundub, et vene keele oskajal on neis asjus orienteerumiseks tõsine eelis. Venemaa arengute jälgimine paraku on iga tõsise Eesti poliitiku jaoks kohustuslik, seda enam Brüsselis olles.

Edgar Savisaare inglise keele oskusest ma ei tea tegelikult suurt midagi. Pole lihtsalt iialgi kuulnud teda inglise keelt rääkimas. Kuid europarlamendi valimiste kontekstis on see tegelikult pseudoteema. Savisaar ei lähe nagunii europarlamenti. Tema laupäevane valimiskonverentsi kõne kinnitas veel kord, et Keskerakonda huvitavad need valimised eelkõige Eesti sisepoliitika instrumendina.

Küll oleks päris huvitav Tallinna linnapeakandidaatide keeleoskustaseme võrdlus. Et meil on paar kohalikku ingliskeelset meediakanalit olemas, miks mitte sügisel üks ingliskeelne valimisdebatt korraldada. Teemaks Tallinna välissuhtlus, Euroopa pealinnade kontaktid jne.  Võibolla tooks väike keelekursus siiski mõnedele kandidaatidest kasu.

Pilt: Rahvuslipud Euroopa Parlamendi istungisaalis Brüsselis. Foto: Argo Ideon, 2004.

Väga, väga hädas piirkond

Veebis on ringlemas Ameerika majandusteadlase, 2008. aasta Nobeli majanduspreemia laureaadi Paul Krugmani värsked kommentaarid maailma majandusseisu kohta, kus ta nimetab ka Eestit. Mis kontekstis ja mida Krugman täpselt ütles?

Paul Krugman
Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman.

Tegu oli Paul Krugmani briifinguga 13. aprillil USA välisministeeriumi New Yorgis asuvas pressikeskuses (Foreign Press Centre), mille ettekäändeks eelkõige majandusteadlase viimatise raamatu tutvustamine. Teos kannab pealkirja The Return of Depression Economics and The Crisis of 2008, ning peaks olema tema aastaid tagasi ilmunud majanduskriisialase teose uuendatud variant

Briifingul esitasid Krugmanile küsimusi New Yorgis resideeruvad välisajakirjanikud. Kes tahab tutvuda ürituse täieliku stenogrammiga, leiab selle USA Riigidepartemangu kodukalt siit.

Kuid vaadakem, mida nobelist ja Princetoni Ülikooli professor meile Eesti kohta räägib. Küsijaks Austria ajalehe Österreich USA-korrespondent Herbert Bauernebel.

Küsimus:  “Iga riik tegeleb kriisiga omamoodi. Austrias, loomulikult, on kõneaineks pankade hiigelsuured laenud Ida-Euroopale, mille suurust hinnatakse 80% SKTst. Osa meediast on spekuleerinud, et Austria, üks Euroopa rikkamaid maid, võib tegelikult pankrotti minna. Mida te sellest arvate? Kui reaalsed need ohud on ja mis on teie hinnang Ida-Euroopa kriisi kohta? Mõned inimesed on võrrelnud seda Kagu-Aasia kriisiga 1990ndail”.

Ja Krugmani vastus:

“Oh, Ida-Euroopa kriis on vähemalt sama raske kui Ida-Aasia kriis 1990ndail. Ja see on väga suuresti kordus. See on peaaegu rabav. Tähendab, vaadake Eestit, mis muidugi pole kuigi suur majandus. Kuid see on peaaegu – see on nagu keegi oleks lugenud analüüse, mis käsitlevad Indoneesia kollapsit või Argentiina kokkuvarisemist mõni aasta hiljem, ning otsustanud, et mängime selle veel kord läbi, kordame seda. Tähendab, seal on tõesti seesama jäigalt seotud valuuta, mis ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik, suured võlad välisvaluutas. Kogu värk tuleb täpselt samamoodi välja.”

See on lõik, mis puudutas konkreetselt Eestit. Mida siit järeldada? Seda, et Nobeli preemia laureaat Krugman tõepoolest väidab, et Eestit ootab ees paratamatult devalvatsioon suures ulatuses, samuti pankade ja ettevõtete uste sulgemine – nii, nagu Indoneesias 1997-1998 või Argentiinas 2001-2002.

Samas tundub, et Krugman toob Eesti lihtsalt möödaminnes sobiva näitena, peaaegu automaatrežiimil – lähemalt arutlemata, kas Eesti võrdlus hoopis suuremate majandustega ikka kõiges vett peab. Igatahes on selge, et Krugman Ida-Euroopa majandusolukorra asjus mingeid illusioone ei oma. Me oleme (mitte ainult Eesti, vaid kogu maailmajao idaosa), üks very, very troubled region.

Mis siis ikka. Hingame sügavalt sisse-välja ja loodame, et ka Nobeli preemia laureaadid pole mõnes pisiasjas ilmeksimatud :)

Paul Krugmani foto: Wikimedia Commons/kasutaja Prolineserver.  GNU FDL litsents