Kirjutasin Postimehes lühikese ülevaate ühest Venemaa lehes Komsomolskaja Pravda ilmunud vestlusringist, kus osalesid Vene majandusteadlane Mihhail Deljagin, Eestis piisavalt hästi tuntud Komsomolskaja Pravda ajakirjanik Galina Sapožnikova ja veel üks KP ajakirjanik, Jevgeni Tšernõhh.
Tegemist on materjaliga, mille algselt sõnastatud eesmärk näis olevat ülevaade Balti riikide majandusprobleemidest. Deljagin on hiljuti külastanud Eestit, Sapožnikova on aga Eestiga olnud lähemalt seotud pikka aega.
Seega võinuks kujuneda ju normaalne, mis siis, et ilmselt kriitiline ja eelkõige Vene-keskseid vaatenurki kajastav diskussioon.
Kuid võta näpust. Peab ütlema, et pärast suhteliselt mahuka teksti läbilugemist olin päris jahmunud, ning alustasin taas otsast, veendumaks, et näen õiesti. Ning olles 17 aastat ajakirjanik olnud, on mind suhteliselt raske millegagi üllatada.
Ega polekski olnud põhjust seda juttu eriti tähtsustada või isegi refereerida, sest Eesti kohta on jaburdusi Vene meedias piisavalt ilmunud. Üks ette või taha ei mängi olulist rolli - vaatamata isegi sellele, et Deljagini-vestlusringi näol on tegu tõesti ühe eriliselt “särava” eksemplariga omal alal.
Ent antud tekst tundub siiski üpris tähenduslik, kuna selle mõttevahetuse toel võib ootamatult vahetult ning selgelt tunnetada suurriiklikult põlglikku suhtumist, mis kusagil Moskva koridorides Eesti ja teiste Balti riikide suunas näib valitsevat.
Deljagini CV ja varasem tegevus ei anna põhjust pidada teda mingiks mustasajaliseks, kellele imperialistlikust positsioonist lähtuv Eesti-vaenulikkus oleks hällist saadik maailma kõige loomulikum asi. Tegu on inimesega, keda eluloo järgi võiks lugeda pigem lähedaseks Vene liberaalsele eliidile, ning kelle arukuses ei peaks olema kahtlust.
Ta on töötanud näiteks Boriss Jeltsini meeskonnas, tõsi, ta märgib et lahkus sealt omal soovil. Niisamuti on ta omal ajal nõustanud Vene asepeaminister Boriss Nemtsovi, kes on täna Vene demokraatliku opositsiooni seas üks võimekamaid poliitikuid.
Sestap oleks üpris kasulik taibata, kas Deljagin oma Komsomolskaja Pravda retoorikaga esindab tõesti ka laiemalt mingis Vene ühiskonnakihis, aga võib-olla isegi osas Venemaa intelligentsist omaksvõetud suhtumist meisse?
Vist ei tasu isegi rääkida siinkohal siltidest „fašism“, „apartheid“ ning „SS“, mida ka Deljagin järjekordselt Eesti peale kleepida üritab, või sarnastest väidetest, et 1939. aastal Eestis baasidesse veerenud Nõukogude sõjamasinaid tervitas rahvas lilledega ja ihkas stalinlikku Nõukogude Liitu. Taoliste jutumärkides faktide üle on mõttetu väitlusse asuda, sest eks võis ka vabalt ollagi, et keegi lihtsameelne või kommunist Vene tankistile nelgikimpu ulatada tahtis. Sama hästi võib ju väita, et eks leidus isegi 1939 Tšehhis ja Poolas mõni inimene, kes mingil põhjusel natside saabumist tervitas, rääkimata siis Venemaast 1941. Mine tõenda siin ja praegu, et 70 aastat tagasi Eestis tõesti ühtki lolli ei leidunud.
Deljagini retoorika aga tundub nii kõrgelt üleolev, mida vist ei lubanud endale isegi Stalin ja Molotov, kes jõupositsioonilt nõudsid 1939 Eestisse Nõukogude baase. Tänavu ilmunud kunagise riigikontrolöri Karl Soonpää mälestusteraamatus on muide lisade seas üpris hea ülevaade autentsetest repliikidest, mida Stalin ja Molotov toona Eesti delegatsiooniga kõneldes kasutasid. Muidugi, 1940. aastal oli jutt juba teine, kuid 1939 vahetati veel pigem džentelmenlikke lauseid.
Deljagini jämedused Balti riikide aadressil seevastu on võrreldavad lihtsalt rullnokliku laiamisega. Ei saa muidugi välistada, et tegu on ka teadliku üle võlli keeramise ja provotseerimisega.
Mulle tundub, et kui enda kodulehekülje kinnitusel „üks Venemaa tuntumaid majandusteadlasi“ lubab endale väljendada naaberriigi peaministri kohta, „kas hakkame teda loomaaias näitama?“ siis isegi olenemata mingitest hinnangutest tolle peaministri poliitikale, normaalne inimene selliseid väljendusi avalikult endale ei luba. See stiil on võib-olla kohane poe taha kogunenud joodikute seas, kui pudel on mõne ringi ära teinud.
Samasse rubriiki kuulub KP artiklis arutelu nt ka Läti vabadussamba üle, mille abil, nagu Deljagin väidab, olevat Läti ainus Balti riik, kes oskab „otse vabaduse pealt“ raha teenida – silmas peetakse Briti turistide trahvimist, kes mälestusmärgi juures oma häda ajavad. „See toob sisse küllaltki ilusat raha: ühest küljest – trahv, teisest küljest – täiendav turistide vool.“
„No ikka tõepoolest, raha ei haise!“ teravmeelitseb majandusdoktori vestluskaaslane.
Et saada Globaliseerimise Instituudi direktor Mihhail Deljagini taolistest majandusanalüüsidest täielikum pilt, soovitan vene keele oskajail lugeda selle teksti originaal ise läbi, ning siis otsustada, mida see kõik väärt on.
Vihastada selle kõige üle väga ei tasu. Pigem võiks suhtuda ilmnevasse kui teatud loodusnähtusse. Looduskatastroofide olemasolu otsustamine pole meie võimuses, kuid nende kahjusid on võimalik mõistliku tegutsemisega minimiseerida.
Sama artikli kohta Marko Mihkelsoni blogist.




