Kas Eesti avalikus debatis ruulivad kivinenud stambid?
Open Mind Index oli muusikaportaali Last.fm ühe (hetkel mittetöötava) lisavidina parameeter, mis mõõtis kasutaja avatust eri muusikastiilide tarbimisele. Mida suurem number, seda suurem kuulaja vastuvõtlikkus erinevatele stiilidele. Näiteks, võib-olla meeldib sulle üle kõige country, aga sa ei ütle ka ära jazzist ega lülita Bachi peale raadiot välja.
Seevastu väiksema OMIga kuulaja teeb valikuid kitsamas segmendis – näiteks on valmis kuulama speed-metali ja thrash-metali, kuid ei mingil juhul hair-metali. Või on tema meelest üldse olematu muusika väljaspool seda, mida mängis Led Zeppelin aastail 1972-1974.
See oli väike sissejuhatus. Tegelikult mind huvitab hoopis küsimus, kuidas saaks mõõta Eesti avaliku keskustelu Open Mind Indexit?
Kuidas teile tundub, kas Eesti avalikus debatis osalejad on enamasti valmis uusi ideid omaks võtma, argumente ära kuulama ja oma seisukohti üle vaatama? Või kommenteerivad nad sageli toimuvat läbi kinnistunud vaadete ja tõekspidamiste prisma, et seejärel vasardada publiku silme ees puruks kõik, mis vanade eelarvamustega kokku ei sobi?
Eks ju põhilistes asjades peavadki inimesel üsna kindlad tõekspidamised olema. See on vundament, millele rajada oma ülejäänud väärtuste ja vaadete süsteem. Kas uskuda jumalikku ettemääratusse või teaduse kõikvõimsusse? Kumb sugupool huvi pakub? Üksikisiku vabadus või kollektiivi vajadused?
Kui inimesel on taolistes asjades selgus ükskord majas, siis muutub ta ilmavaade enamasti harva. On väheusutav, et Rooma paavst hakkab ühel päeval ateistiks või Richard Dawkins ühineb kirikuga.
Aga mingites vähem põhimõttelistes teemades võiks ju oma vaateid aegajalt ikkagi korrigeerida, kui ilmuvad uued tõendid või lihtsalt on rohkem aega asjade üle järele mõelda. Ning üldse – mustvalget leidub maailmas väga vähe. Sajaprotsendilised inglid ja kuradid on olemas ainult piiblis, kui sealgi. Reaalne elu koosneb vastuolulistest ning mitmepalgelistest tegelastest. Mitte puhas piiritus ega puhas vesi, vaid siiruviiruline kokteil.
Mulle tundub, et Eesti avaliku debati OMI on pahatihti kohutavalt väike. Suur hulk tegelasi võtabki sõna üksnes siis, kui on vaja mingit uut sündmust/nähtust oma harjunud raami sisse parajaks hööveldada. Eks lugejad/meediatarbijad seda sageli ootavadki. Neidki ei huvita arvamuse muutmine kirjutatu või näidatu ajel, vaid kinnituse leidmine senistele eelarvamustele.
Väitluse all ei mõelda meil tihti mitte eri argumentide esitamist ja nende sisulist arutelu, vaid ammu kinnistunud (kinnijooksnud) vaadete kuulutamist ning siis nende poliitkorrektset kõrvutamist. Nii seisabki üks kulunud stamp samas rivis teise sarnasega, mis esindab küll teistsugust positsiooni, kuid on sama kõvasti sammaldunud.
Samalaadse probleemi võib avastada inimestest kõneldes. Kirjuta plangule mõni tuntud nimi ja juba on teada, mis kommentaarid knee-jerk tüüpi reaktsioonina järgnevad.
Ma ei hakka siinkohal konkreetseid näiteid esitama. Igaüks leiab neid kasvõi täna õhtul TVd vaadates ja veebi lugedes hulganisti. Võib ju mängida niisugust mängu: võta suvaline päevakajaline märksõna, ning siis kujutle, mida võiks selle kohta öelda kohalikud arvamusliidrid A, B, C ja D. Kui sa juba nime järgi ette tead, mida inimene pea kõigest arvab, siis on tegu surnult sündinud väitlusega.
Mis ei tähenda samas, et teinekord poleks oma seisukoha lõpuni kaitsmine mõttekas. Neid, kes iga õrnema puhangu peale vaateid muudavad, kutsutakse jällegi tuulelippudeks.
Pilt: Graffiti. Foto Argo Ideon
