Monthly Archive for March, 2009

Sotsiaalmeedia verstapost?

Twitter Täna juhtus Eesti meediailmas üks pisikene, kuid ometi küllalt märgiline sündmus. Vähemalt mulle teadaolevalt ei ole Eesti traditsiooniline “kõva” uudismeedia kunagi varem viidanud info allikana säutsule, ehk Twitteri mikroblogimiskeskkonna sõnumile (inglise keeles tweet).

Uudisteagentuur BNS osundas täna edastatud majandusuudises Reformierakonna poliitiku Keit Pentuse poolt paar tundi varem saadetud Twitteri sõnumit. Viimane kõlas järgmiselt “Eurokriteeriumi täitmiseks on uut -8,5%st majprognoosi arvestades (riigieelarve arvestab praegu -8%ga) vaja kulusid kärpida ca 3 mlrd”.

BNS viitas Twitterit kui “interneti suhtlusvõrgustikku”, ilmselt eeldades, et tegemist on agentuuri tarbijate enamiku jaoks tundmatu kanaliga. Ometi tundub, et tegu on mõnes mõttes läbimurdega. See tähendab, et Eesti uudisajakirjandus ei saa endale lubada ignoreerida Twitterit kui mingit internetifriikide ajaviidet. Seal võib peituda uudis - ava ja loe.

Mis asi on Twitter, võib lugeda näiteks tänavu jaanuaris EE Areenis ilmunud loost “Säuts kui sotsiaalmeedia ehituskivi”.

Twitteris edastatud sõnumid on vaikimisi avalikud, ehkki soovi korral võib kasutaja neid ka suunata üksnes konkreetsele adressaadile, või lubada ligipääsu vaid kitsale ringile.

Lisaks Pentusele (@keitpentus) võib leida Twitteri kasutajate seas juba teisigi Eesti poliitikuid, näiteks IRL europarlamendi valimisnimekirjas olev Karoli Hindriks (@karolihindriks) ja Keskerakonna aseesimees Kadri Simson (@kadrisimson). Oma Twitteri kanal on juba mõnda aega olemas ka Edgar Savisaarel (@savisaar), ent Keskerakonna esimees on seni kasutanud seda vaid oma blogi postituste linkide levitamiseks.

Erinevate sotsiaalmeedia keskkondade, näiteks Orkuti, Facebooki ning ka teismeliste seas tuntud Eesti keskkonna Rate.ee kasutamine infoallikana on Eesti meediakanalites juba niigi küllalt tavaline.

Ingliskeelse maailma suurtes meediakanalites on aga ka Twitteri sõnumid üpris sagedasti tsiteeritavad.

Illustratsioon: © Miha Filej Creative Commons 2.0 litsents.



Kommunistid tembutavad jälle

Mõni aeg tagasi levis veebis venekeelne libauudis Eesti talunikest Tammest ja Saarest, kes olevat kusagil Ida-Virumaal ENSV välja kuulutanud. Miskipärast tundus lugu nii usutav, et isegi mõned lääneriikide meediakanalid võtsid seda tõe pähe.

leninposterLibauudise tootis marginaalne liikumine ” Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid”, kelle ühe eestvedaja sõnul oli tegu abiga Venemaale NATO-vastases infosõjas. Sellest võib lähemalt lugeda Ekspressi kolleegi Raul Ranne kirjutatud loos.

Ei möödunudki aga palju aega, kui “Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid” on taas hoogsalt asunud NATO-vastasele sõjateele.

Seekord on lugu isegi põnevam: Eesti commandos olevat pihta pannud arvuti kellegi kommunist Viktor Perovi käsikirjaga, mis paljastab Eesti eriteenistuste spioonide-hüpnotisööride salajased plaanid Venemaa piiriäärsetel aladel - Slantsõ, Ivangorodi ja Kingissepa rajoonis.

“NATOsse kuuluva Eesti commandoste erirühm imbus pühadeööl kontorisse. Valvur piserdati üle uusima vahendiga X-018 , aga pärast seda viis ammugi minu poolt tagaotsitav resident Päts memorandumi NATO kurjadest plaanidest oma autos Leningradi oblastist ära, süngesse Pärnu linna,” jutustab Perov.

Vene keele valdajad saavad antud lugemisvara nautida täies pikkuses siit.

Plakat: Wikimedia Commons

Killuke Toompealt

Tänasest stenogrammist:

19:57 Vaba mikrofon

Esimees Ene Ergma
Ja nüüd ma tean, paljud kolleegid soovivad vabale mikrofonile registreeruda. Ainult peale minu haamrilööki! Jälle ei soovi!? Istung on lõppenud!

Istungi lõpp 19.57.

Paar lisandust usutlusele

Vadim Retškalov

Tänases Postimehe lisas A(rvamus) K(ultuur) ilmus mu usutlus Moskva ajalehe Moskovski Komsomolets ajakirjaniku Vadim Retškaloviga, kes jutustab oma kogemustest Lõuna-Osseetias mullu augustikuise “viiepäevase sõja” ajal.

(Lisandus 20. märtsil: täna ilmus see usutlus ka vene keeles.)

Retškalov ilmselt pole Eestis, eriti eestikeelse meedia tarbijatele kuigi tuntud (kui mitut Venemaa ajakirjanikku näiteks Sina oskad nimetada?). Seepärast lisan natuke tausta.

Hakkasin paar päeva peale sõja algust lugema Retškalovi blogi, mis nagu enamus Venemaa veebipäevikuist, asub mitte Blogspotis, vaid Livejournal keskkonnas.  Valitses ju infopuudus. Lääne, sh Eesti meedia ei omanud sõjapiirkonda otsest ligipääsu, vaid piirdus enamasti Tbilisist saadud teabega, millele sõltumatut kinnitust leida oli keerukas. Olukord oli väga pingeline ning liialdusi leidus juba väiksemalgi analüüsil mõlema poole edastatud teabes. Vene riiklik televisioon edastas üldse ainult selget propagandat.

Kuid ometi olid Vene poolel ju konfliktipiirkonnas olemas Vene ajakirjanikud, ning seega hakkasin veebist otsima eelkõige kirjeldusi, milles korrespondendid rääkisid konkreetselt oma silmaga nähtust.

Retškalovi blogi tundus leitud allikatest üks kõige arutlevamaid ja otsekohesemaid. Lisaks on mees ka väga hea jutustaja. Minu meelest on tema ajaveebis veel mitmeid pärle, mis vääriksid kusagil eesti keelde tõlkimist ja äratrükkimist. Näiteks lugu tadžikk Mahmudist, kes Moskva luksuselamus autopesula püsti lõi, jõukaks sai ning kuidas asi lõpuks ootamatu pöörde võttis. Või lugu sellest, kuidas Tšetšeeniasse uusaasta tähistamise reportaaži tegema saadetud ajakirjanik kohtus täiesti juhuslikult värskelt ametisse saanud president Putiniga. Loed selliseid lugusid ning kui jutt lõpeb, tahaks kohe järgmist.

Seega, kui tekkis võimalus märtsi algul Moskvasse sõita, mõtlesin kohe, et tuleks Retškalov üles otsida. Õnneks oli ta samuti tol ajal Vene pealinnas kohal, ning jäi ka kohtumisega nõusse, ehkki tõstsime selle aega mitmeid kordi ringi.

Ajalehe Moskovski Komsomolets toimetus asub hiigelsuures majas, kus on ka muid lehti ning trükikoda. Õiget sissepääsu oli päris keeruline leida. Maja ühel seinal ripub aga mälestustahvel sealsamas mõrvatud MK ajakirjanik Dmitri Holodovile

Oma kahetoalises, ent siiski väikeses, akendeta kabinetis pahvis Retškalov paksu sigaretisuitsu ja pajatas oma lugu  Osseetia sõjast. Muidugi oli see lugu märksa pikem ja põhjalikum kui too osa, mis lehte jõudis. Näiteks surnukehade, nii Vene kui Gruusia sõjaväelaste omade kirjeldused ma jätsin teadlikult vahele - et lugejat säästa.

Tegelikult, kogu see sõja kirjeldus oli üldse mõnevõrra värvikam. Markeerisin küll tekstis paaris kohas mingid väljendid sõnaga “kurat”, ent sellegi tõmbas mul toimetaja sobimatuna maha. Mis teha! Postimees on kogupereleht. Kuid sõda ja vandumine pole vist iialgi lahus käinud.

Osseetia sõjaga enam-vähem lõpule jõudnud, rääkis Retškalov mulle veel paar üpris uskumatut lugu. Näiteks sellest, kuidas Vene prokuratuur Anna Politkovskaja mõrvaprotsessi käigus ohvrit laimas ja vandemeestele tutvustas muuhulgas puhtalt ilukirjanduslikku materjali raamatust, mille kangelanna on keegi ajakirjanik Alla Pollitrovskaja (vene keele oskajad vast taipavad siin sõnademängu). Nüüdseks on selle stoori kohta Retškalovil juba ka MK ajalehes kaks materjali ilmunud, need on veebis vabalt loetavad.

Kõike seda lugedes aga taipad, et Eesti on küll ka teinekord kummaliste juhtumiste maa, seda eriti poliitiliste tegelaste seikluste osas,  ent Venemaal toimuvate “imedega” on meil siiski väga raske võistelda.

Konkreetselt 080808 sõja kajastamisest on juttu tänases Postimehe lisas, seda ma siin eriti ei puuduta.

Ent üks üpris kurioosne lugu leidub ajakirjanik Vadim Retškalovi arsenalis veel ja kannab nime “Särk“. No see on niisugune lugu, et tahaks hüüda: ei ole võimalik! :) Kui jutu juures pilti ei oleks, ei usuks mina ka.

Pildil on ajakirjanik Vadim Retškalov oma kabinetis, Moskovski Komsomoletsi toimetuses. Foto: Argo Ideon

Mõned tähelepanekud Moskvast

Kümme täiesti subjektiivset kildu, mis jäid meelde läinud nädalal Venemaa pealinna külastades.

Tallinna lennujaamas
Moskva lend on üpris lühike ots.

1.  Lend Tallinnast Moskvasse võtab aega ainult 1 tund 15 minutit. Lennupileti hind olevat teinekord aegsasti ostes isegi odavam kui rongipilet. Kahjuks Eesti Õhu lennuk aga iga päev ei käi. Šeremetjevo lennujaamast 30 km kaugusele linna saab kõige paremini 250 rubla maksva piletiga, istudes rongile Aeroekspress. See sõidab pool tundi. Kuid paraku on just hommikuse Tallinna lennuki saabumisel rongiplaanis kahetunnine auk. On valida, kas passida lennujaamas paar tundi niisama või maksta linna saamiseks mitmeid korda kõrgemat taksohinda, sealjuures on lisaks linna poole suunduval Leningradi maanteel pidevad ummikud.

2. Paljud valuutavahetuspunktid on Moskva kesklinnas lahti ööpäev läbi. Sealjuures väidetavalt öösel euro ja dollari kurss kukub veidi - selge ju, öösel vahetab valuutat rubladeks vaid see, kel hädasti vaja (tarvis edasi pidutseda vms), harilik inimene vahetab oma raha päeval ära. Rahvas hoiab aga oma sääste valuutas, rublasid vahetatakse vastavalt igapäevavajadustele. Muide, valuutakursi osas on praegune hetk Venemaa külastamiseks soodne: kui enne sai Eesti krooni eest umbes kaks rubla, siis praegu umbes kolm. Eriti Moskva üldiselt kõrget hinnataset arvestades on see oluline leevendus.

Linnumajakesed
Linnumajakeste idüll ühel Moskva kesklinna rõdul. Asukoht paarsada meetrit Eesti saatkonnast.

3. Paljudes käidavates kohtades seisavad maksete vastuvõtmise automaadid. Nendes saab sularahaga maksta telefoniarveid, internetiarveid, palju muud. Mõned neist automaatidest võtavad ka pangakaarte vastu.

4. Vahemaad on Moskvas teadagi tohutusuured. See tähendab, et iga väiksemgi liikumine võtab parajalt aega. Ka lihtsalt ühest metroojaamast teise minek, olgugi jaamad kaardil märgitud sisuliselt samas kohas. Vähemalt veerand tundi piki eskalaatoreid sõitmist, treppidest ronimist ja trügimist. Kui on vaja liinil paar-kolm korda ümber istuda, tuleks arvestada punktist A punkti B jõudmiseks 1,5-2 tundi.

Novyi Arbat
Kiš-Miš Novõi Arbatil.

5.  Üllatavalt palju on kesklinna tänavapildis Jaapani stiilis söögikohti. Katsetasin üht ketti nimega Japoša, teenindus osutus küll pigem nõukogudeaegseks, aga miso supil polnud häda midagi.  Idamaade stiilis Šeš-Beši söögikohti on ka mitmel pool. Tallinnas tuntud Šeš-Bešiga võrreldes on see nagu öö ja päev. Konkureeriv kett kannab aga nime Kiš-Miš.

6. Ühel tänaval avastasin kioski, mis kandis nime “aadressbüroo” - võimalus saada teateid Moskva linna ja oblasti elanike elukohtade kohta. Kiosk oli igatahes tol hetkel suletud, seega ei saanudki sotti, kas tõesti on internetiandmebaaside ajastul veel midagi sellist reaalselt olemas. Ja kuskohast seal andmed võetakse - kas tõesti mingist paksust raamatust, kus kõik aadressid kirjas? Isikuandmete kaitsest ei võiks selle kioski puhul aga vist piiksatadagi.

7. Moskva ajalehetoimetustes kehtib umbes sarnane, tegelikult aga isegi karmim turvakontroll kui Eestis Toompea lossis. Pääslad, metalliotsijad, dokumentide kontroll. Kommersant.ru või Moskovski Komsomoletsi toimetuses keegi niisama lihtsalt sisse-välja ei käi. Arvestades Venemaal toimunud ajakirjanike tapmiste hulka, on see tegelikult väga mõistetav.

8.  Moskva linnavalitsuse PR-tegevus tundub massiivne. Näiteks seisis Krasnaja Presnja metroojaama lähedal hiigelsuur kuulutustulp, mis oli täis rajooni (meie mõistes linnaosa) valitsuse tegevust kajastavaid klantspilte. Tänavate puhastamine, sotsiaalprobleemidega tegelemine jne jne. Juures ka linnaosa juhtide vastuvõtuajad. Juhtusin ka ühe TV kanali (vist TV Tsentr) pealt nägema, kuidas mingi Moskva linnavalitsuse keskastme nina seletas, et niisamuti, nagu Vene Föderatsiooni valitsus, on ka Moskva linnavalitsus pühendunud rahva heaolu tagamisele praeguses keerulises olukorras. Selleks olevat linnavalitsus juba kärpinud märgatavalt tegevuskulusid ning kõik ametnikud on üksmeelselt sel aastal loobunud preemiatest, nii säästetud raha läheb aga sotsiaalprogrammidesse.

9.  Putkamajandus Moskvas õitseb ja õilmitseb. Kõikvõimalikke kioske on mustmiljon ja neis müüakse kõige erinevamaid asju. Mõned näited, mis igal pool paistsid korduvat: ehted, kellad, noad, naistepesu, väikesed ikoonikesed ja portselaninglikesed. Fototarbed, kummaliste pealdistega T-särgid (näiteks “Ülejäänud on lihtsalt babad, mina aga olen boginja” või Che Burashka. Kohapeal, ülipisikeses konkus küpsetatud pirukad. Eriti suured putkamajanduse keskused on metroojaamad ja neid ümbritsevad tänavaalused tunnelid.

Arbat
Arbat. Kirjus klouniriides tüüp on üks paljudest Moskva “elavatest reklaamtulpadest”.

10. Autode parkimine käib Moskvas selgelt kuidas juhtub. Veidi liialdades: seal, kus auto seisma jääb, sinna ta ka pargib. Sageli seisavad väiksematel tänavatel autod lihtsalt keset teed, isegi nii strateegilises kohas kui MIDi juures. Kuidas teised autod või jalakäijad mööda saavad - see on juba nende probleem. Kuid väidetavalt on kriisi tõttu autosid tänavatel siiski vähemaks jäänud.

PS. Veel üks kummaline tähelepanek: mitmed Moskva neiud kandsid tänaval kõndides lihtsalt aksessuaarina rõivaste küljes kohevat, pruunikarvalist või hõbedast rebasesaba. Tundub, et Eesti karusnahavastastel oleks seal oi kui palju tegemist.

Fotod Argo Ideon

Pere(za)gruzka

USA riigisekretär Hillary Clintoni ja Vene välisminister Sergei Lavrovi reedesest kohtumisest Genfis ja eriti Clintoni poolt Lavrovile kingitud punasest suhete Reset-nupust on juba palju kirjutatud. Mul on lisada ainult üks pisike nüanss.

sergei-lavrov-by-mikhail-evstafiev

Sergei Lavrov

Hillary Clinton

Hillary Clinton

Nimelt, kes soovib lähemalt tutvuda stenogrammiga sellest, mida kahe suurriigi välisministrid briifingul ajakirjanikele rääkisid, peab valdama mõlemat keelt - nii inglise kui vene. Ühest ei piisa.

Vene MIDi leheküljel avaldatud venekeelne stenogramm on Lavrovi öeldu osas parem allikas. Kuid kummaline küll - Vene Föderatsiooni välisminister oleks justkui üksinda küsimustele vastanud! Clintoni jutust läheb Vene välisministeeriumi üleskirjutus lihtsalt mööda

Isegi tehes möönduse, et ilmselt on Vene publiku jaoks olulisem nende välisministri öeldu, siis ka selle paremaks mõistmiseks on ikka tarvis lugeda sedagi, mida kõrval rääkis USA riigisekretär. Sest kumbki reageeris oma avaldustes partneri öeldule.

Kuid olen varemgi märganud, et Venemaal on ametlikes allikates kombeks avaldada vaid oma juhtide sõnu.

USA Riigidepartemangu veebis avaldatud stenogrammist saab üritusest palju täielikuma pildi, ainult et mitmetes Lavrovi lausetes seisab seal märkus “pole kuulda”. Tähistamaks seda, millest inglise keele tõlk aru ei saanud.

Nii polegi ime, et väljendid peregruzka (ülekoormus) ja perezagruzka (taaskäivitamine) on State Departmentis veidi sassi läinud. Päris vastandlikud need ka pole, sest eks peregruzka puhul tulebki haarata rubilnikust, vool süsteemist välja, ning seejärel üks pisike perezagruzka.

Fotod:  Sergei Lavrov - Mikhail Jevstafiev, Creative Commons 2.5 Attribution Sharealike litsents. Hillary Clinton - Michael Gross, Riigidepartemang, kasutamine vaba.

Sotsiaalvõrgustik Vene moodi

Lužkovi sild

Moskvas leidub üht Kremli-lähedast kanalit ületaval Lužkovi sillal hulk selliseid “armastuse puid”. Omamoodi sotsiaalvõrgustik on ju needki. Paljudele Vene pealinna noorpaaridele tundub ilmselt kindlam, kui omavahelist sidet kinnitab mitte elektronide pilv kusagil Twitteris, Facebookis või Odnoklassniki.ru-s, vaid kõva ning hästi lukku keeratud metall.

Lužkovi sild

Lukkudele on peale maalitud nimed, keda need ühendama peavad.

Fotod Argo Ideon.


View Larger Map

Keda huvitab oma silmaga kaeda, leiab “armastuse puud” Moskvast kaardil märgitud sillalt.