Monthly Archive for February, 2009

SMV!

I'm Independant!

I'm Independant! © Sharon Cooper

Lausa uskumatu, kui eripalgelisi ja nutikaid pilte saab teha Eesti lipuvärvide sinimustvalge kombinatsiooniga!

Eesti Vabariigi äsjase 91. sünnipäeva puhul tuli ühel fotosaidi Flickr kasutajaist – nimega lessake – suurepärane mõte koguda üle maailma inimestelt fotosid, mille põhimotiivis leidub sinimustvalge värvikooslus. Ülalolev pilt “I’m Independant!” on neist ainult üks. Tänan foto autorit Sharon Cooperit Hitchinist Inglismaalt lahke loa eest pilti siin blogis näidata.  Flickri kasutajate põnevatest piltidest on minu lemmikud veel näiteks see ning too ja selline pluss mitmed teised. Kõik üle 200 foto on näha siin. SMV ruulib täiega, ning on üldse silmale meeldiv, mitte ainult lipu tarvis sobiv trikoloor.

Mulle tundub, et kogutu seas leidub ka mitmeid pilte, mille kasutamist võiks kaaluda ka Eesti nö ametlikus turundamises. Vahelduva eduga ja üpris kalli raha eest meie riigile erinevate tunnuslausete tellimine  saab käesoleval juhul 1:0 ära toreda kodanikualgatuse, ning lihtsalt paljude Eesti suhtes sõbralike inimeste käest.

Viisnurgal on saba taga

viisnurk

Mis imelik pusa see tilbendab 1954. aasta stalinistliku kõrghoone tornitipus, Tallinnas Tartu maantee-Liivalaia nurgal?

Märkasin seda viisnurkse tornikaunistuse küljes laperdavat sasipundart, kui vaatasin üle ühel päeval tollest majast pooljuhuslikult klõpsatud pilte. Nimelt olen väikest viisi arhitektuurihuviline ning see Tallinna ilmselt tuntuim stalinistliku stiiliga hoone leidub lausa mõne sammu kaugusel mu koduuksest.

Viisnurga saba

Pärast kummalist leidu haarasin kõige kõvema optikaga kättesaadava toru ning katsusin selle pildile püüda. Tulemus on siinsamas kõigile näha (klõpsa suuremalt vaatamiseks pildile). Mis asjaga tegu ja kuidas see viisnurga külge sai? Pakkumised on oodatud.

Katuse-Karlssoni kellanöör see ilmselt pole. Erinevalt Moskva Kremli tornide mitmemeetrise läbimõõduga seest valgustatud viisnurkadest on Tallinna Stalini-maja viisnurk kellegi elukohaks veidi liiga pisike.

Või on keegi tahtnud viisnurka kunagise okupatsioonivõimu sümbolina tornist alla tõmmata, ent köie katkestanud? Ega ei vajagi palju fantaasiat, kujutlemaks mõnd vanasti pronksmehe ümber tiirelnud aktivisti, kes Batmani kombel kõrgel katusel turnib.

Lõpetuseks sellest sabatähega majast veel paar pilti eri nurkade alt.

Stalinist style in Tallinn

Stalinist style in Tallinn

Fotod Argo Ideon

Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Head Vabariigi aastapäeva!

24. veebruar 2009

Opeth: minoorne, kontrastiderohke

Opeth

Opethi kontsert Tallinnas Rock Cafes, 23.02.2009.

Oma umbes kahetunnise seti jooksul jõudsid need omanäolised Rootsi prog-metallimehed kõlada õrnalt nagu heinamaal vilistav pajupill, müdistada seinad kõikuma käreda kitarriraginaga ning mõjuda kaeblikult nagu ema kaotanud karupojad. Lõpulooga rullisid nad rahvast üle nagu Boforsi tehase tankiroomikutel.

Usun, et pileti ostnud ei kahetse – tegu oli tõepoolest väga kõva esinemisega, ning seda mitte ainult detsibellide poolest. Opethis on sisu nii tehnilise kui loomingulise poole pealt piisavalt, ning Tallinna kontserdil päästis bänd selle ka oma valjuhäälditest kuuldavale.

Heli poolest kõlas bänd täiesti adekvaatselt. Saundid olid plaatidelt tuntud ning kui esimese minuti jooksul tunduski, nagu tahaks bassdrumm kuulaja otse vastasseinast läbi virutada, siis kohe keerati asi ka paika.

Ma pole ise olnud mingi väga tõsine Opethi fänn, sest esialgu häiris selle bändi puhul paar segavat asjaolu. Põhiline neist hulk lugusid death-metalile omase kurguhäälse vokaal-mörinaga, mis stiililt minu lemmikute hulka väga ei kuulu. Teiseks tundub Opethi lugude üldine meeleolu teinekord liiga morbiidne.

Siiski olen viimased kolm-neli aastat seda bändi üsna edukalt tarbinud ning riiulis leidub juba päris mitu plaati. Opethi progressiivroki sugemetega kompositsioonid on enamasti kokkuvõttes head, üpriski stambivabad ning põnevate arendustega. Sellesse muusikasse süvenedes võib olla kindel, et igav ei hakka. Teinekord pakutakse lausa kummalisi üllatusi, nagu viimase plaadi peal kitarri mänguaegne tasapisi häälest väljakeeramine.

Vaheldusrikkust tõendas ka Tallinna kontsert, kus pehmemad kõlad andsid pidevalt ruumi ründavale helilaviinile ning vastupidi. Mis läbivalt peaaegu ei muutunud, oli siiski muusika meeleolu. Harmooniad olid enamasti tumedakõlalised või kurvad, ning selles mõttes on näiteks Dream Theater oluliselt laiema meeleolude spektriga bänd. Opeth kõlab kas kaeblikult või siis lihtsalt karmilt ning dissonantsiderohkelt. Teinekord on see nagu rusikas silmaauku, ent mõnikord võib muutuda ka väsitavaks.

Kuid vaevalt, et Opethit tuligi vaatama eriti niisugust rahvast, kellele see nimi midagi varem ei öelnud, ning kes ootas midagi meinstriimile lähedasemat. Opeth on isegi prog-metali meinstriimist piisavalt eemal kulgev kooslus. Mitugi minutit sellest kontserdist võinuks kõlada näiteks vabalt ka Jazzkaarel, ning mõned muud Mellotroni-hõngulised minutid jällegi võinuks kuuluda sama hästi ka teisele kuulsale Rootsi bändile Flower Kings.

Publikule läks see kvaliteetselt mängitud esinemine igatahes suurepäraselt peale. Tore oli ka märgata, et kontserdikülastaja keskmine vanus oli suhteliselt tagasihoidlik: vast paari- kolmekümne aasta vahel. Seega, kui Opethile jätkub teismelistki publikut, siis on Eestis muusikal veel mingi lootus :) Üks rahvasummas minu kõrval kaasa elanud tüdruk laulis vahepeal entusiastlikult saateks – pean tunnistama, et Opethi tekstide osas olen ise küll väga võhiklik. Ka setlisti ei ole minult mõtet oodata, kuid vast oli kontserdil ka neid, kes selle une pealt kirja paneksid.

Kõige naljakam moment oli kontserdil ehk lõpu eel, kui Mikael Åkerfeldt nõudis publikult veel ühe loo eest headbanging’ut täielikus vaikuses :)

Ilmselt pean hakkama Opethi osas nüüd end senisest rohkem järjele aitama, ning esimesena tulebki viimane plaat Watershed uuesti üle kuulata. Bändi näeks heal meelel live’na mõni teine kordki.

Siin näeb kontserdi pilte ja arvustust Delfi keskkonnas. Ning tundub, et sealsel avapildil on ka setlist kenasti kirjas.

Moblogi katsetus

Foto: Argo Ideon

Justkui elav Twitteri logo :)

Kui see pilt ja jutt automaagiliselt blogisse ilmuvad, siis tähendab see, et saan siia edaspidi ka käigult pildiga postitusi teha.

(Täiendus: nagu näha, läks katsetus korda).

Kellele kuulub presidendi pilt?

Paistab, et Ameerikas läheb tõsiseks vaidluseks, kelle oma on president Obama kujutis. Kas fotograafi oma, tema käest pildi ära ostnud uudisteagentuuri oma või hoopis rahva oma.

Barack Obama Official portrait
Barack Obama ametlik portree. Foto: Pete Souza

Jutt on fotost, mis ilmselt oli eeskujuks kunstnik Shepard Fairey‘le, kui too joonistas oma kuulsa sinipunase valimisposteri presidendikandidaat Obamast. Plakat on nüüdseks muutunud ikooniliseks, ning ilmselt teenib Fairey selle pealt päris head raha. Sestap, nagu võib lugeda New York Times’ist, pöördus uudisteagentuur AP hiljuti kunstniku poole, ning taotles osa tuludest – väidetavalt heategevaks otstarbeks. Seepeale andis Fairey asja kohtusse ja taotleb oma õiguste tunnistamist.

Kuid tundub, et asi on pigem põhimõtteline. AP-le lihtsalt ei meeldi, et keegi võtab nende levitatud pildi, teeb selle põhjal kuulsa kunstiteose ning sellega asi lõpebki. See tähendaks, et sama võivad teha tulevikus teisedki. Agentuuri õigus oma piltidele hägustub, ning see tähendab talle majanduslikku kahju, või vähemalt saamata tulu. Kuigi, NYT loost saab veel teada, et algse pildi autoriõigus pole mitte AP oma, vaid selle 2006. aastal Rahvuslikus Pressiklubis üles võtnud fotograaf Mannie Garcia oma. Nii et sasipundar on päris suur ja see, et tegu väga tuntud pildiga, asja ilmselt ei lihtsusta.

Nüüd aga tagasi Obama juurde. Nimelt riputas tema meeskond mõni aeg tagasi veebiküljele change.gov kõigile allatõmbamiseks ametliku foto president Obamast. Autoriks nüüdne Valge Maja ametlik fotograaf Pete Souza.

Teatavasti kehtib USAs põhimõte, et föderaalvalitsuse ametnike poolt töökohustuste täitmise käigus loodule ei ole autoriõigust. Väga tore reegel, tänu millele võib näiteks igaüks laadida vabalt endale NASA kosmosepilte ja teha neist kasvõi multifilmi, kui huvi on.

Kuid Souza tegi selle foto 13. jaanuaril, kui Obama veel ei olnud USA president ega tema Valge Maja fotograaf. Ning kui vaadata selle pildifaili infosse (EXIF tags), siis on seal täiesti olemas märge © 2008 Pete Souza.

Huvitav, kas sellesse nüanssi on sisse programmeeritud mõni järgmine kohtuasi? Ehk siiski mitte, sest change.gov leheküljel toodud andmete järgi on kogu Obama-Bideni üleminekumeeskonna poolt toodetud materjalile pandud külge CC 3.0 litsents. St kõik võivad pilti kasutada, nõutav on vaid autori äramärkimine.

Seepärast võtsingi Obama ametliku portree ka käesoleva postituse illustratsiooniks.

Tornimäel

Tornimäe

Talveõhtud on Tallinnas sünged. Eriti siis, kui kraadiklaas käib pidevalt üle nulli edasi-tagasi, ning lumi ei jõua õieti mahagi sadada, kui ta taas ära sulab. Maa on kas igavalt tumehall või läigib jalakäijale märjalt vastu.

Seepärast on tore, et sajandialguse majandusbuumi aastail on kesklinnas kerkinud hulk uusi maju. Neis käib õhtulgi elu, reklaamsiltide värviline valgus helgib kutsuvalt ning aknad ei ole pimedad.

Foto: Argo Ideon