www.argoideon.eu

Mõned täiesti subjektiivsed tähelepanekud ja muljed.

1. Jaapan on lahe

Jaapan on lihtsalt nii teistmoodi. Olles käinud äsja kahes suuremas linnas Tokyos ja Osakas, tundub see mulle kõige futuristlikum ühiskond, mida olen näinud. Mitte ainult 170 meetri kõrgusel kahe torni vahel sõitvad eskalaatorid ja pea kohal vuhisevad rongid ei pane nii ütlema. See on maailm, mis on tehnoloogia vahendite abil pisiasjadeni läbi mõeldud. Alates märja vihmavarju kileümbrisse-paneku masinatest kaupluste sissepääsu juures kuni joogimüümise automaatideni, mida leidub tõepoolest igal pool.

Samal ajal võib ka kõikjal tajuda arhailiste väärtuste meelespidamist ja sajanditepikkust kultuuritausta. Kui kiirrongis toidukäru lükkav tüdruk vaguni teise otsa jõuab, pöörab ta ringi ja kummardab vagunis sõitvatele inimestele, hoolimata sellest, et keegi temalt midagi ei ostnud. Tänab tähelepanu eest. Teenindus on igal pool üliviisakas ja probleemid lahendatakse tõepoolest jooksuga.

2. Lääs ida moodi

Pealtnäha on Jaapani näol selgelt tegu Lääne kultuuriruumi lõimunud maaga. Aga sajandeid oli tegu ühe kõige isoleerituma riigiga maailmas, mis välismaailma suhtus äärmiselt skeptiliselt. Välismõjud on jõudnud kohale eri aegadel ja moodustavad niisuguse segu, mida annab imestada. Eriti nähtavad on muidugi Ameerika mõjud, mis pole ka ime: on ju USA Jaapanit pärast II Maailmasõda aastaid ka okupeerinud. TVst näeb nii pesapalli kui ameerika jalgpalli, ning meeskondade nimed on umbes sellised nagu Nagano Fighters.

Osakas leidub terve ameerikapärane poodide-baaride kvartal “Amerika-mura”. See on lääne kultuur, aga mitte „normaalne“, vaid veidi nihestatud. Tundub, et õiges suunas nihkunud, kuna Jaapani massikultuur on tänases maailmas angloameerika oma kõrval väheseid, mis suudab end laialt eksportida ning omab andunud järgijaid. Selle laiemat levikut tundub siiski takistavat eelkõige keelebarjäär.

3. Kuidas Jaapanis süüa saab?

Põhiline odav einevõimalus paistab olevat pisikesed, kümmekonna istekohaga nuudli- ja riisikohad.Neid leidus Tokyos pea igal pool, ka suuremate avenüüde kõrvaltänavais. Süsteem on selline: vaatad piltide pealt (aknalt vms) sobiva söögi, lunastad ukse kõrvalt automaadist selle tarvis pileti ja annad vastavale ametnikule leti taga, kes su portsu kokku paneb. Valida on enamasti nuudleid millegagi ja riisi millegagi, või siis mõlemat. Portsu sees on ka mingi kotletisarnane asi või kanatükid vms. Selline söömaaeg läheb maksma kusagil 40-50 Eesti krooni. Kui tahad juurde ka õlut, siis arvesta, et see maksab teist sama palju.

Ühes taolises keldripaigas tuli näiteks istuda praktiliselt köögis, kuhu oli mõned pingid lisatud. Seal askeldas siis meesterahvast kokk ja tema kaks naisabilist. Küsisin kala, aga neil leidus vaid „seafoodi“ ja sellest keerati kokku hiiglasuur kausitäis üsna teravat nuudli-, kaheksajala-, kalmaarirõngaste jne suppi. See oli vist üldse suurim kausitäis suppi, millega ma oma elus olen pidanud kokku puutuma, nii et kui lõpetatud, ma mitte ei kõndinud, vaid pigem veeresin hotelli poole.

Valikut on muidugi igasugust. On lääne tüüpi einelaid, sõin ühe lõuna mingis segastiili kohas, kus olid saadaval Belgia õlled Leffe, Duvel jne ja suur valik erinevaid Mehhiko omi, isegi Tšehhi õlu oli nimekirjas. Jaapanis olles oleks siiski olnud patt võtta midagi muud peale kohaliku (Asahi, Kirin või Sapporo). Tallinnaski võidukäiku alustanud döner kebab oli ka Tokyos mitmel pool putkadest saadaval. Nägin ka McDonald’s, Wendy’s, KFC jne kette, nii et poleks imestanud isegi Hesburgeri üle. Starbucks oli igal pool paksult rahvast täis. Tokyo hotelli hommikusöögi juurde antav kohvi oli paras lurr, aga see-eest leidus samas kõrval pisike euroopalik kohvik, kus edu valem oli küsida toodet nimega „German coffee au lait“.

4. Valjud mängumaailmad

Jaapani suurlinnade mängukeskused kujutavad endast korruste ja korruste kaupa masinaid, millest mõned on asjassepühendamatule täiesti arusaamatud. Esimesel korrusel leiduvad enamasti need, millest on hea õnne korral võimalik plüüšist karumõmm või padi kätte saada. Ülevalpool lähevad asjad keerulisemaks. Osa mänguautomaate tundusid olevat seiklusmängud, teistega sai trummi taguda või midagi muud iseäralikku toimetada. Lärm oli neis paigus enamasti kõrvulukustav. Ka kohalikud kasiinod on teistsugused kui meil. Sealsed masinad (pachinko) tegelevad lihtsalt öeldes kuulikeste auku ajamisega. Lähemalt võib lugeda Wikipediast, sest ise ma sügavuti neid masinaid ei uurinud.

Mängukirg ei jäta maha ka metroos. Minu kõrval istus näiteks üks noorhärra, kes oma väikese Playstationi pealt vaatas mingit filmi videot, samal ajal mängis ta teise käega oma telefonis keskendunult Tetrist. See kummaline vaatepilt pani muigama mitte ainult mind, vaid ka kohalikke, kes teisil pingil istusid.

5. Mündid on kasulikud asjad

Paari sajajeenise mündi eest (ca 11 Eesti krooni per münt) saab Jaapanis juba üsna palju värki ning eriti mugav on seda kõike hankida automaatidest. Kõikvõimalikud joogid ja muud on näha, hind peal, lased vastava arvu kopikaid sisse ja ongi käes. Tokyo hotellis toimis müntidega ka nt internet (100 jeeni 10 minutit, ehk siis u 33 krooni pool tundi) ning pesumasin (200 jeeni üks täis+100 jeeni kuivatamine). Kuna neid münte anti igalt poolt pidevalt tagasi, siis oli nende kasutamine väga mugav. Taoline mündiringlus on omaette huvitav nähtus, arvestades, et jaapanlasi pole just vähe ja seega võiks ju automaadi asemel olla ka lett ning töötaja, kes selle 150jeenise teepudeli sulle müüb. Ent efektiivsem on kindlasti automaatidega toimetada. Inimestele on ju põnevamaidki väljakutseid.

6. Metroo ja rong

Müntidega sai kenasti toime ka metroos. Tokyo metroopilet maksab enamasti kas 160 või 190 jeeni, sõltuvalt sõidusihist. Väravate juures on mitmeid erinevaid masinaid, aga pole mõtet end segadusse lasta ajada. Kõigepealt vaatad pea kohalt tabelist oma jaama kohta sõiduhinna (ingliskeelne variant on täiesti olemas). Siis leiad automaatide hulgast selle, kus on nähe ekraanil kastikesed numbritega 160, 190 jne. Lased sinna vastava summa münte sisse ja puudutad ekraanil vastava numbriga kasti. Võib kasutada ka 1000jeenist paberraha, sest masin loeb kenasti sulle vahetusraha tagasi. Selle piletiga saad läbi värava, ning hoia pilet kindlasti alles, seda läheb sul jälle vaja kui oma lõppjaamas väljud. Kui ostsid aga algul liig odava pileti, siis on väljumisväravate juures masinad nimega „Fare adjustment“ ning saad juurde maksta.

Tokyo metroo on muidugi suur, kuid loogiline ja siltidega piisavalt arusaadavaks tehtud. Metroo on ka kaasaegne ja puhas. Enamasti pole ka liinide vahetamisel vaja liiga pikalt jalgsi marssida, kuid reisikohvriga liikudes tuleb siiski aegajalt üpris ebamugavaid treppe ületaada, sest eskalaatoreid pole kaugletki igale poole ehitatud. Kuid võrreldes nt Moskva metroos igal hetkel ületada tulevate vahemaade ja tunglemisega paistavad ebamugavused Tokyos täiesti olematud. Metrooga liiklemine seega eriti probleeme ei valmista, aga mis teeb rahakotis suuremat laastamistööd, on muidugi rong. Tokyo-Osaka ots Nozomi Shikanseniga maksab ca 14 000 jeeni, ehk ligi 1600 krooni. Kohale jõuab see eest alla 3 tunni, bussiga võtaks sama reis Lonely Planeti järgi terve öö. Eks tuleb oma trippi kavandades lihtsalt läbi mõelda, kas see rongisõidu kulutus on reisieelarvepärane.

Osaka metroo on Tokyo omaga võrreldes kallim, tüüpiline pilet maksis seal 230 jeeni.

7. Mõõtmatu Tokyo

Jaapani pealinn on koht, mille uurimiseks oleks vaja oluliselt rohkem päevi kui mina olin suutnud endale planeerida. Neli täisööpäeva jäi ilmselgelt liiga väheks, sest üle kahe piirkonnaga tutvumise polegi mõtet päevas ette võtta. Siis muutub asi lihtsalt vormi täiteks läbijooksmiseks, mille kohta võid ju pärast kusagil näidata, et „ma olen siin olnud“, aga sellega asi ka piirdub.

Neljast päevast kaks tegelikult kulus ühele piirkonnale: Akihabara. Seal võttis pildi silme ees juba nii kirjuks, et ei osanud mõelda edasi ega tagasi. Akihabara arvutijuppide poode ma jäängi taga nutma, sest Eestis on sarnane äri vist üldse välja suremas. Kuna ei olnud eelnevat ettekujutust, mis pilt seal avaneb, ega ka kindlat plaani midagi muretseda, siis jäigi kogu see toredus minust Jaapanisse maha.

Lisaks elektroonikale leidub Akihabaras ka nõrkemiseni mänge, filme, heliplaate, videomängusaale, mangasid jne kõike seda Jaapani kaasaegset toodangut, mil ainsana maailmas tundub olevat jaksu heita kinnas Ameerika massikultuurile. Mangasid sirvida tüüpilises poes aga ei saa – kõik nad on kilepakis või nööridega kinni köidetud. Kui tahad mõne näite koju tuua, siis pead olema kas fanatt, kes nende nimesid peast teab, või valima lihtsalt kaanepildi järgi. Moehuvilised ei pääse külastamast Harajuku metroojaama juures asuvat suhteliselt kitsast kaubatänavat, mis on lihtsalt pungil täis kõikvõimalikke rõiva- ja moevidinastiile, hiphopist pungi ja gootikani – ning rahvast on seal sama tihedalt nagu Eestis laulupeo rongkäigus.

Tokyo ja Osaka sobivad kindlasti puhkuseks minusugusele veendunud linnainimesele, kes soovib veidi näha Tallinnaga võrreldes hoopis urbaansemat keskkonda. Muidugi on olemas ka hoopis teistsugune, roheline ja pastoraalsete looduspiltide Jaapan, aga neid ma seekord eriti ei otsinud.

8. Üllatavad veidrused

Mingid asjad Jaapanis on lihtsalt nii kõvasti harjunuga võrreldes teistmoodi, et lausa suu jääb lahti. Paljud ilmselt on kuulnud nendest tualetipottidest, mis on lisaks veetõmbamisele varustatud veel hulga erinevate nuppudega, mis erineval otstarbel veejugasid välja paiskavad. Parim uudis eurooplasele on ilmselt see, et neid nuppe võib lihtsalt rahulikult ignoorida, ning pruukida vaid seda kõige tuntumat. Kuid see nupurägastik vist ei üllata enam väga kedagi.

Jaapani eriskummalised telemängud köidavad pilku isegi siis, kui sa midagi jutust aru ei saa. Ühel õhtul jälgisin TVst mängu, kus põhiline aur läks sellele, et osalevad tüdrukud hirmust kiljuma panna. Selleks oli puukasti pandud madu, mida neiud pidid läbi augu katsuma, või siis jällegi oli mingist kahtlasest ollusest valmistatud sushi. Kui üks miniseelikus beib oli toitu maitsnud ja paar koledat näoilmet teinud, hakkas saate keskealisest meesterahvast juht teda selle eest hariliku toasussiga vastu pead taguma. Seejärel asus saatejuht isuga sedasama kahtlast sushit manustama, samas justkui kogemata muudkui toidutükke tüdrukute suunas suust välja läkastades, nii et nood vastikusest taas kiljuma lõid ja ringiratast mööda stuudiot ringi jooksid, üksteisega kokku põrgates. Selline lõbus, perekeskne meelelahutus siis.

9. Jaapan ei ole kallis

Seda muidugi sobivas võrdluses. Jaapan on kindlasti palju kallim koht kohapeal olemiseks, kui näiteks Hiina või Vietnam. Aga Lääne-Euroopas reisimisega võrdluse kannatab Jaapan päris hästi välja. Ja isegi Eestiga. Lõuna ajal umbes 45 krooni eest kahest roast koosnevat lihtsat, aga maitsvat toitu süüa tahaks ka Tallinnas. Üks kallimaid lõbusid tundus olevat süüa sushit, aga see pole ka Tallinnas kusagil odav. Ja kui hinnad näisidki Eestist veidi kõrgemad, siis valik näis alati sada korda suurem.

10. Jaapanisse saab lihtsalt

See polegi eriti palju keerulisem kui Tallinnast Tartusse sõita. Tuleb vaid kaasa võtta pass, viisat Eesti kodanikul vaja ei ole. Tallinnast saab lennukiga Helsingisse, ning sealt suurema lennukiga edasi näiteks Tokyosse või Osakasse. Lend kestab küll ligi 10 tundi, aga otsemat teed, kui Helsingi kaudu minna, eestlastel Aasiasse ilmselt pole. Käidud sai puhkuse ajast ja omaenda kulul. Igatahes ei kahetse minekut ning pigem läheks kunagi tagasi - kasvõi ainult selleks, et Tokyole natuke põhjalikum tiir peale teha.

Fotod Argo Ideon. Klõpsa piltidele suuremalt vaatamiseks.